Moeäri:
Internetipunkti ja tehnikaäri:
Ainus, mida me ei näinud, oli piiripunkt, migratsioonikontor või mis iganes.
Küla oli märksa vaiksem kui eelmisel õhtul, täiskasvanud meessool oli ilmselt ülekülaline pohmell. See-eest oli liikvel noorsugu, kes meis kõndivaid rahakotte nägi ja kõiksugu teeneid pakkuda üritas. Nende abist hoolimata jõudsime jõe äärde ja nägimegi Guatemalat:
Ei mingit sadamat, lihtsalt mõned rookatusega paadid, 10 peesot ots.
Okei, Guatemala, siit me tuleme! Teisel pool ronisime mudasele kaldale ja sealsamas ühe maja õues ootaski buss, mis pidi meid sisemaale viima. Peale meie istusid bussi esialgu mõned külamehed ja alustuseks sõideti signaalitades edasi-tagasi läbi küla, et ehk tahab keegi veel sõitma tulla. Kui rohkem soovijaid ei leidunud, hakati aegluubis suurema tee poole liikuma, seejuures peatuti iga tänaval oleva külaelaniku juures, et mõni sõna juttu puhuda. Näiteks ühe õue peal seisis eesel, keda ilmselt kohe ravim hakata kavatseti, naine hoidis eeslit kinni, mees tuli bussi juurde, näitas süstalt ja selle sisu ja kogu kolleegium arutas siis, kas see on ikka antud juhul parim ravi.
Tarkade kogu:
Kui eesli juhtum lahendatud sai, jäi järgmisena tee äärde kohalik jalkaväljak, kus traditsioonilise pühapäevase matši jaoks juba helitehnikat üles seati. Loomulikult keeras buss jalkaväljakule, parkis helimeeste kõrvale ja kolleegium arutas, kes täna võidab.
Kui sellega ühele poole saime, asusime viimaks päris teele. Kui Mehhiko poolel olid igal pool džunglid ja metsad, siis siin oli suurem osa džunglist juba aleks tehtud, vaid üksikud kännud ja püstijäänud palmid meenutasid varasemat hiilgust.
Tee oli kohutav, valmistatud ilmselgelt tolmust ja aukudest! Siin-seal oli kohalikke näha, meestel tihtilugu püssid seljas. Kuigi buss raputas kohutavalt, olime piisavalt väsinud, et sisse võtta tavapärane ebamugava-bussi-magamisasend ja paar tundi tukkuda. Ahjaa – nagu igal pool, küsisid kohalikud esimese asjana Luisilt, kas ma olen ta pruut. Olime eelmisel õhtul kokku leppinud, et minu turvalisuse nimel esitleme end paarina, aga alguses kippus see raskustega tulema.. nii et dialoog oli umbes nii: „See blond tsikk.. ta on su pruut, jah?“ – „Ei..ee..jaa! Jaa! Just nimelt!“.
Aeg-ajalt äratasid meid peatused, kui bussi ronis näiteks terve kari lapsi – palju rohkem, kui sinna õigupoolest mahtuda saanuks - , või kui üks vanadaam tuli bussi kolme suure korvitäie ilmselt samal hommikul korjatud banaanidega. Ja kohalik domineeriv rass paistis olevat hobused - hobused olid igal pool, tee ääres, tee peal, aeglasel sammul ringi lonkimas. Bussist ei hoolinud nad tühjagi, nii et korduvalt buss lihtsalt pidi peatuma ja ootama, kuni hobune suvatseb end mujale teisaldada.
Selles kirevas seltskonnas jõudsimegi Santa Elenasse.
Esialgne plaan oli, et rabame mingi bussi, läheme Tikali, veedame seal mõned tunnid ja siis viimase bussiga jõe äärde ning Mehhikosse tagasi. Kui me aga Tikali bussi järele ringi vaatasime, nägime kaht enam-vähem blondi tšikki ühe teise bussi juures diilimas. Läksime kohe uurima, mis värk on. Neiud ütlesid, et nad tahavad Belizesse minna ja et kas me ei liituks nendega, nad tunneks end palju turvalisemalt. Võtsime viis minutit mõtlemisaega ja otsustasime – tavai, lähme siis Belizesse! Mõeldud-tehtud, kauplesime bussijuhiga hindade üle ja pressisime end bussi. Tüdrukud rääkisid, et nad on Hollandist, lõpetasid just ülikoolis meditsiini eriala ja nüüd, enne internatuuri, tahavad neli kuud ringi reisida. Nad alustasid Mehhikost ja kavatsevad Panamasse põrutada. Kuna me ei teadnud Belizest mitte halligi ja meie Lonelyplaneti varud piirdusid Mehhiko ja Guatemalaga, laenasime alustuseks neilt reisiraamatu, et teada saada, kuhu me üldse teel oleme. Ausalt, ma ei teadnud Belizest enne mitte halligi, välja arvatud selle asukoht kaardil ja üldine idee, et kui ma juba lõunasse läheme, võiks sinna ka põigata. Saimeteada, et Belizes räägitakse inglise keelt – see on selles piirkonnas ainuke mitte-hispaaniakeelne riik. Saime teada, et LP iseloomustab Belize pealinna umbes nii: „Siia jõudes leiad end küsimast: mida kuradit ma siin teen??? Jaa.. ja üsna kohe leiad ka vastuse: vahetan busse!“. Saime teada, et Belizes on väga halb kohv, enamasti lahustuv. Okei.. Selle tarkusega varustatuna jätkasime vestlust Hollandi tšikkidega. Tuli välja, et neid oli San Cristobali ja Palenque vahel tõesti röövitud! Meie saime sealt elu ja rahaga läbi, aga nende buss oli kinni peetud, relvastatud mehed hüppasid peale ja tõstsid rahva rahast ja muust väärtuslikust tühjaks. See oligi põhjus, miks nad anusid, et me nendega koos Belizesse reisiks – et koos ehk veidi turvalisem, liiatigi kuna nad hispaania keelt ei rääkinud.
Üle pika aja pidime Luisiga ka vaatama hakkama, mida ja kuidas me inglise keeles räägime, sest buss oli Belize rahvast täis ja kõik nad rääkisid emakeelena inglise keelt. Varem võis rahus sellega arvestada, et kohalikud mõikavad ainult hispaania keelt ja inglise keelt saab enam-vähem salakeelena kasutada, eriti kui kiiresti rääkida. Näiteks võisime rahus arutada: „Hei! Teeme nii, et kui nad küsivad, oleme kihlatud, sest too matšeetega tüüp vahib mind kahtlase näoga!“, aga nüüd pidime muudmoodi hakkama saama. Hispaania keelele ei saanud ka loota, sest osad neist siiski said sellest aru.
Kui Belize piirini jõudsime, lendasid kohe peale rahavahetajad, kes katsusid meid veenda, et me peame igal juhul nende käest raha vahetama. Mehhiko peeso suhtes oli kurss väga kehv, aga õnneks oli mul USA dollareid kaasas – neid sai vahetada ametliku kursiga (2 Belize raha 1 dollari vastu). Ahjaa.. läksin piiripunktis esimesena. Tsikk vaatas mu Eesti passi ja küsis, kus mu „tour-guide“ on. Ütlesin, et mul pole mingit reisigiidi, reisin sõpradega. Tsikk oli šokis: mis mõttes ei ole turismigrupiga, mis mõttes reisib sõpradega? See paistis suur probleem olevat. Siis lükkasin Luisi ette ja ütlesin, et see on mu Mehhiklasest peigmees ja me reisime koos. Tsikk oli endiselt hämmingus ja helistas kuskile, et küsida, mis nüüd teha. Paistis, et see oli ta dekreedis olev kolleeg, sest peale tervitust läks jutt hoopis vastsündinu peale.. mis nimi, mis päeval koju said jne. Tore oli muidugi seda kuulata, teadmata, kas õnnestub üle piiri saada või ei. Viimaks rahunes tsikk maha (vestlus värskelt emaks saanud kolleegiga oli ilmselt talle hästi mõjunud) ja lasi mu läbi.
Kambakesi võtsime takso – kui ainukese transpordivahendi – ja jõudsimegi viimaks vapustavasse San Ignaciosse. Ma ei tea, miks, aga Lonelyplanet oli seda soovitanud kui toredat kohta paljude vaatamisväärsuste ja tegutsemisvõimalustega. Seda siiralt uskudes läksime alustuseks endale öömaja sebima. Kahe Lonelyplanetis mainitud hotelli uksed-aknad olid üldse kinni naelutatud. Üks nägi päris jõle välja (ja me olime selgelt ainsad võimalikud külastajad), aga kui me toda viletsust näinuna ütlesime, et vaatame veel ringi, tähendas perenaine entusiastlikult: „But you know.. who comes first, gets the room first!“ – jaa, muidugi, juhul kui tõesti kuskilt peaks laekuma terve bussitäis turiste, kelle suurimaks sooviks on kollektiivselt just selles punkris öömaja saada.
Lootusrikas silt tolle hotelli küljeuksel: "Active business doorway"
Viimaks majutusime ja läksime linna peale, lootuses kõigist neist LP-s lubatud atraktsioonidest osa saada. Jalutasime-jalutasime, rääkisime kohalikega, kuni selgus masendav tõde – selles linnas ei ole MITTE midagi teha. Isegi jõetuurid olid peatatud, kuna neil oli hiljuti suur üleujutus olnud. Küsisime ühelt reisibüroo omanikult, mida tema turistina selles linnas teeks. Ta tunnistas ausalt, et läheks pubituurile. Kell viis pärastlõunal!! Me olime alles kerges hämmingus, kui meist jalutas mööda üks näide elust enesest: kohalik neeger, juba täis kui tinavile. Kuna me tema arvates häirisime ta trajektoori, jäi ta seisma ja kukkus kõige ehedamas musta-filmide inglise keeles meid põhjama. Me ei saanud ühestki sõnast aru, aga too turismiärikas haakus kohe vestlusega ja vastas umbes samasuguses keeles, et me oleme väga sorrid jne.
Siis otsustasime, et üritame vähemalt jõe ääres jalutada. Ausalt, see oli üks koledamaid jõeääri, mida ma näinud olen.
Lasime jõe äärest ka jalga ja läksime süüa otsima – restorani, mida nii taksojuht kui turismiärikas soovitanud olid. Toitu ootasime ilgelt kaua, pool tellimust unustati ära, söök oli kallis ja mitte eriti hea.. nojah. Vähemalt asus see restoran otsapidi apelsinisalus, nii et saime niigi palju nautida – kena vaadet. Enne olime muretsenud, kuidas oma aega õhtuni sisustada, aga too restoran oma aegluses aitas sellest hädast välja, me saimegi söödud parajasti klubitamise ajaks.
Läksime kesklinna tagasi, külastasime korra internetti ja hakkasime siis ööks tegevust otsima. Tükk aega ei leidnud me midagi, siis kuulsime kena muusikat. Lootuses, et tõesti kuskil midagi toimub, keerasime ümber tänavanurga.. ja seal oli takso, uksed lahti ja tümpunn põhjas. Kuna see oli senisest ööelust parim, läksime vähemalt ümber takso tantsima. Vihtusime neljakesi tantsida, taksojuht samal ajal üritamas meid veenda, et me võiks kuskile sõita ja tema loomulikult oma taksojuhiks võtta.
Siis nägime ühes restoranis pidu, aga väraval oli silt: "PRIVITE PARTY CLOSE". Saime tükk aega hirnuda, arutades, millele see "privite party" siis lähedal on.
Siis leidsime ühe kena baari, mille uksed olid isegi lahti. Baarileti taga luges igavlev baaridaam läpakast meile. Kui peo kohta küsisime, ütles ta, et see sai juba läbi (kell oli kaheksa või nii). Okei.. Jätkasime otsinguid, kuni leidsime koha, mis pidi enam-vähem siinse ööelu keskus olema. Jaa... Seal oli: üks katkine ja üks toimiv piljardilaud paari mängiva neegriga, jalka peale timmitud telekas, üks laud kaarte mängivaid vanamehi ja tühi tantsupõrand. Ja baaridaam, kes oli flegma kuubis. Ta liikus ja mõtles nii aeglaselt, et see näis pea võimatuna. Teised mängisid natuke piljardit, ma kasutasin aega stosialiseerumiseks ja vestlesin erinevate kohalikega, et pihta saada, mis rahvas see on ja mis elu nad elavad. Enamjaolt olid nad mustad. Põhiline, mis igast vestlusest kajama jäi, oli tšillimine. „So.. what do you do?“ – „Me? Aa.. You know, maan, I’m chillin’ around here.. yeah.. you know, smoking weed, hanging with friends..yeah..“. Absoluutselt iga kohalik, kellega me rääkisime, kasutas vähemalt korra sõna „chillin’“!
Siis otsustasime, et isegi kui keegi teine ei tantsi, ei pea meie veel seepärast nurgas istuma. Niisiis vallutasime neljakesi tantsupõranda, ma õpetasin Hollandi tšikkidele salsat
ja reggaetoni ja nemad harisid mind hiphopi ja tänavatantsu alal.
Läksime baaridaami paluma, et ta salsat paneks. Ta otsis mingi pool tundi ja siis selgus, et neil umbes kaks plaati ongi – kokku – ja needsamad plaadid käivad kogu õhtu ja salsat seal muidugi pole. Kui liitsime selle jookide kallile hinnale, otsustasime, et siin linnas PEAB ometi olema veel mõni koht, kus tantsida saab. Üks mu värsketest sõpradest juhataski meid teise koha poole. Hakkasime tema näidatud suunas minema, aga mida kaugemale me jõudsime, seda kahtlasemaks asi muutus – ainult elumajad, ei midagi muud. Siis nägime üht suhteliselt kreenis vanemat neegrit, ta tundus kuidagi usaldusväärsena ja muid variante polnud ka, nii et läksin tema käest teed küsima. Ta tuli meiega kaasa – selguski, et tšillivad piljardipoisid baarist olid valele poole näidanud. Rääkisin onuga natuke, selgus, et ta on lesk – kui noorim laps oli viiene, hukkus ta naine autoõnnetuses ja sellest saadik kasvatas ta oma viit last üksi, otsustanuna enam mitte abielluda. Raha teenib ta trummide valmistamise ja Aafrika rütmide mängimisega. Ta viis meid teise ööklubisse kohale, kutsus turvamehe, kes osutus ta vennaks, ja palus tollel meil silma peal hoida (heas mõttes.. nagu kaitsta või nii). Kui sisse astusime, vaatasid mustad näod meid üsna kahtlaste pilkudega, aga kui nad nägid, et too tüüp meiega on, jätkas igaüks oma toimetusi. Minu mäletamist mööda olimegi seal ainsad valged. Okei.. selgus, et tantsimise alguseni on veel aega, ainsaks meelelahutuseks oli karaoke. Õnneks olid Hollandi tšikkidel kaardid kaasas ja karaoke kiuste mängisime, kuni tantsusaali uksed avati. Siis tormasime sinna. Hmm... ainult mõned silmavalged välkusid hämaras ruumis ja DJ lasi kõige rämedamat hiphoppi! Siirdusime otse tantsupõrandale ja näitasime, mida eurooplased oskavad. Ja siis tuli reggaeton – seda parem! Mustad esialgu ainult seisid ja vaatasid, mis me teeme, ja see, mis me tegime, oli hästi tehtud. Kui vahepeal puhkama läksime, tulid kohalikud ka tantsupõrandale. Nonii.. mul on siis nüüd reggaeton ka selle kõige ehedamal kujul nähtud. Üldiselt nägi see välja nii, et püksitagumik-põlveõndlas pükstega tüüp toetus vastu sammast ja liigutas oma puusi jõnksutades ettepoole, pea olematu miniseelikuga korpulentne tütarlaps kummardus ettepoole ja jõnksutas oma tagumikku tahapoole. Vahepeal nad vahetasid asendit, aga sisu jäi samaks. Mind tuldi pidevalt tantsima paluma, kohalikke vaadates andsin muidugi oma parima, aga hoidsin kogu aeg vähemalt meetrist distantsi ja ütlesin, et Luis on mu kutt ja ta on ilgelt armukade. Sellest nad paistsid aru saavat. Holland tšikid hõivati ka kohe. Ühe austaja oli 17-aastane, koolist välja visatud ja üldiselt ta tšillis ja suitsetas kanepit, ja teise austaja oli 20, juba kahe kuulihaavaga ja üldiselt ta tšillis ja suitsetas kanepit. Meie auks peab mainima, et neegrid olid meie tantsuoskustest väga sillas, nad ütlesid, et pole enne näinud valgeid nii hästi tantsimas (egotripi hetk). Ma lihtsalt ei suutnud seda mainimata jätta :P
Kuigi kohalikud tšillijad olid veetlevad, tuli meil Luisiga järgmisel hommikul jälle varavara tõusta, nii et jätsime nad sinna tšillima ja tulima ära hotelli. Tänaval jätsime veel türukutega hüvasti ja koostasime kohapeal spontaanselt laulu fantastilisest San Ignaciost.
Ja siis oli aeg hotelli kobida ja järjekordne liiga-vara-äratus panna.
1 kommentaar:
jaah, Sina aga tšillid ja salsatad, aga meie siin kaevame autosid lumest välja ja varume soola tikke ja vett energiakatkestuseks. Ettenägelikumad meist ostavad neljapäevaks-reedeks ka kummipaadi valmis...
kallistan!
Postita kommentaar