Niisiis, järg jäi sinna, kus me Molotovi asemel barokkmuusika festivalile minema pidime. Sinna me tõesti ka läksime :) See oli Tepotzotlanis (enne ajasin vist kohanimed sassi), Mexico Cityst Queretaro poole. Põhjus, miks me sinna läksime, oli see, et Angela isa on elukutseline barokkmuusik ja tema ansambel pidi festivali avakontserdi andma. Pealegi sebiti meid tutvuse poolest tasuta sisse :) Kontsert oli ühes barokkstiilis kirikus. Ma ei ole elu sees nii nikerdatud ja kullatud interjööri näinud!!!
Muusika oli väga-väga hea, "La Mision a traves de la Corte". See rääkis jesuiitide misjonist Ladina-Ameerikas ning too barokkansambel oli tõsiselt tasemel, kuulasin, suu ammuli. Halvem lugu oli see, et mingil põhjusel oli tolle muusika juurde ka näitemäng tehtud. See oli kohutav :)))) Tegelased olid jutustaja, San Ignacio de Loyola, San Francisco Xavier, deemon ja kaks inglit. Kõige hullemad olid inglid! Muusika oli väga ilus ja kiriku interjöör tõsine, aga kui inglid esimest korda lavale tulid, pidin kogu aeg käsi suu ees hoidma, sest hirnusin vahetpidamata. Ausalt, klubi Angel võiks nad oma maskottidena palgale võtta!! Mul ei ole õnnetuseks neist talutavat pilti, aga katsun sõnadega kirjeldada. Niisiis.. peas olid neil meetripikkuste punaste sulgedega kiivrid. Läikivad. Ülakeha kattis mingisugune särk ja selle peal konstruktsioon, mis pidi ilmselt meenutama uhket sõjapealiku raudrüüd. Tolle läikiva monstrumi külge olid monteeritud pirakad sulised tiivad. Alakeha kattis.. ma ei oska sellele isegi nime anda, lihtsalt oli mingi kangas ümber mässitud, see ulatus ca poolde reide. Jalas olid kuldsed rihmadega sandaalid ja läbipaistvad valged sukkpüksid ja sääred olid raseeritud. Käes oli valge lipp, millega nad alatasa pateetiliselt vehkisid. Kui nad rääkisid, siis nii, nagu oleks nad just ametiredelil kaks kohta tõusnud ja eriti hull oli asi siis, kui nad tantsisid - pikkade hüpetega ja lippu lehvitades etendasid nad midagi, mis kõige rohkem meenutas metsisepulmi. Püüdsin kogu aeg kurbadest ja igavatest asjadest mõelda ja mujale vaadata, aga see ei aidanud eriti, nii et aina hammustasin kätt ja puksusin.
Tõsiseksjäämist ei hõlbustanud ka see, et hakkasime arutama kristliku sümboolika üle ja et mida võiks tähendada kiriku laemaalingud. Ema, kui sa seda loed, ehk oskad need pildid lahti seletada, mul pole siin ühtki vastavat leksikoni käepärast.. nii et pidime seal oma jõududega need müsteeriumid lahti mõtestama:
"Ta käis ühe kuninga hauas vargil, tahtis krooni kätte saada, aga pealuu lõi talle hambad kätte.. see selgitab ka tema õudunud näoilmet"
"Suhkruvatt!"
Kui kontsert läbi sai, kutsuti meid festivali avamise banketile. Mulle banketid meeldivad! Seegi ei valmistanud pettumust. Kirik osutus hiigelsuureks, läksime läbi paljude koridoride, kuni jõudsime väiksesse siseõue. Oli juba pime ja kuu paistis, igal pool olid küünlad, hämaras seletas silm viljade all lookas apelsini- ja sidrunipuid, lauldi ja mängiti kitarri, igas nurgas olid suupistelauad ja veini-šampust voolas ojadena. Hetke olin lihtsalt vaikselt endaga, vaatasin iidse õue keskel olevast ööks vaikinud purskkaevust peegelduvat kuuvalgust ja neid igivanu apelsinipuid ja kuulasin vanu Mehhiko ballaade ja mõtlesin, et siia tasus tulla.
Tolle õhtu vestlustest jäi eriti eredalt meelde lugu, kuidas Angela ema ta venna alkoholismiga võitles :) Angela vend oli ka pikka aega muusik ja mängis ühes bändis ja kui nad esinesid, said nad tavaliselt terve õhtu tasuta jooke, nii et ükskord tuli ta hommikul puhta purjus peaga koju. Rõõmsalt marssis ta vanemate magamistuppa neid tervitama: "Tere ema, tere isa, ilusat hommikut! Lähme hommikusöögile, mina maksan!". Angela isa, kes on vahel pika toimega ja usub inimestest parimat, vastas ta tervitusele joviaalselt: "Tere, mu armsaim poeg! Ilusat hommikut sullegi!", aga Agnela ema on natuke rohkem elu näinud.. nimelt on Angela vend muidu õudne kooner ja hoiab kõige pealt kokku, niisiis pani lause lõpp "mina maksan" kohe häirekella tööle. Ema nuusutas poja üle, poeg muidugi kinnitas, et ta on parima tervise juures ja üldse mitte purjus ja mindagu nüüd välja hommikust sööma. Läksidki, tema maksis. Siis tulid nad tagasi, poiss tahtis magama minna (tasapisi hakkas joove pohmakaga asenduma), aga ema ütles - "Ei pojake, sa pead täna ju autod ära pesema, muru niitma.. ". Ema sõna maksab siin kui kalju, niisiis ei jäänud vaesekesel muud üle kui kohutava pohmakaga kõigepealt kaks tundi tulipalava lõunapäikese all autosid küürida, siis muru niita ja muid aiatöid teha, ja siis järgmisi töid, nii et tuppa ja magama lubati ta alles õhtul kella kuuest. See oli viimane kord, kui ta purjus peaga koju tuli :)))
Nädalavahetusel tegin põhiliselt tööd, aga laupäeva õhtul meelitasid Agata ja Luis (tema kutt) mu välja tantsima. Muidu me oleme alati kuskil kaugemal käinud, see kord otsustasime Portalese ööeluga tutvust teha. See oli elamus omaette :) Panin küll end nii tagasihoidlikult riidesse kui võimalik (teksad, tossud, jope), aga ikka katsusid kõik, kellest möödusime, kuidagi liini üles võtta. Esimene koht, kuhu läksime, oli midagi kohaliku pubi taolist. Seal oli ca 50 meest ja mõned naised ja kõik olid purjus ja mängiti ainult mingit jõledat bandamuusikat. Vaevalt saime istuma, kui kohalikud kutid juba meie laua juurde rivistusid, et tantsule paluda. Või noh, mis paluda.. nad küsisid luba Luisi käest, mitte minult :))) A ega ma nendega rääkinud olekski, vaatasin püüdlikult seina või Agatale otsa või kuhu iganes mujale. Purjus mehed, vilets bandamuusika.. no tänan ei! Meil saigi seal kiiresti kõrini, lasime jalga. Õnneks liitus meiega seal üks normaalsem kohalik, kes ütles end teadvat paremat kohta. Oligi parem koht, blondide juuste poolest saime tasuta sisse ja muusika oli väga-väga hea, üks ansambel mängis viimase peal cumbiat ja salsat. Tantsisin paar tundi jutti. Kusjuures see kohalik, kellega sinna läksime, oli omaette tegelane - ta usub vanadesse asteegi jumalatesse ja teeb ikka veel vanu asteegi riitusi.
Muud huvitavat nädalavahetusel ei juhtunudki, muudkui töötasin. Eilne päev oli parem :)
Hommikul tõusin vara-vara, tegin endale head Kuuba kohvi (aahhh.. milline värv, lõhn ja maitse!!) ja tegin tööd. Vahepeal jalutasin turule, et lihtsalt inimestega juttu rääkida ja hispaania keelt harjutada.
Nüüd on aeg Kaist rääkida. Ma usun, et ta/sa ei pahanda, olgu see lugu lihtsalt õpetuseks ka teistele, kel kunagi sarnane olukord peaks tekkima :) Tagurpidi Tuhkatriinu-lugu, nagu ta ise seda nimetab..
Kai tutvus Eestis ühe mehhiklasega, kes seal reisil oli. Kõik oli ilus ja armas ja mehhiklane (Fernando) hakkas pärast teda väga Mehhikosse kutsuma. Viimaks Kai otsustaski minna. Esimene murettekitav moment oli siis, kui Kai läks USA saatkonda viisat tegema ja seal selgus, et Fernando on mõnes asjas valetanud. Õhus oli koguni vihje inimkaubandusele. Umbes sel ajal hakkaski Kai murelikult Mehhikos ka lisakontakte otsima, lihtsalt igaks juhuks. Leppisime kokku, et lähen talle igaks juhuks lennujaama vastu ja et kui midagi juhtuma peaks, võib ta iga kell minuga ühendust võtta. Eelmisel nädalal saime mõne korra kokku ka, kuni saabus äkitselt moment, mil Fernando leidis, et ta ikka ei ole Kaist sugugi huvitatud, armastus on läbi ja kõik. Kai helistas mulle ja küsis, mida edasi teha - kas piletid ümber vahetada ja kohe tagasi lennata või ikka reisi lõpuni siin olla.. ja kus ja kuidas olla. Kuna Agata lendab niikuinii nüüd Poola tagasi, kolisime Kai eilsest siia elama.
Too Fernando on ilge rikkur - kallid autod, autojuht, majapidaja, raha lendab siia-sinna, rikkuri maneerid. Ta ei lubanud Kail siin praktiliselt kuskile minna, igal pool pidi ohtlik olema, kogu aeg võis ainult autojuhiga liikuda.. brrr! Eilsest algas Kai õige Mehhiko-elu, enam mitte lemmiklooma või toataimena, vaid inimesena :) Õhtul tegime end ilusaks (kandsin esimest korda oma Brasiilia kõrvarõngaid!) ja läksime sõpradega välja. Oli tekiilat ja salsat ja cumbiat ja bandat ja merenguet ja nalja ja kohe esimeses kohas, kuhu läksime, ronis mingi tüüp meie kõrvale lauale ja hakkas seal meile tantsima :P Lõpuks läksid mehed nii tüütuks, et David ütles neile, et üks meist on ta tüdruk ja teine ta tüdruku õde, aga ta ei ütle, kumb on kumb. See enam-vähem toimis :)
Ja nüüd jälle tööle.. Täna tulevad mõneks päevaks siia ööbima ühed iirlased, õde-venda. Ja ma olen tänases Couchsurfingu City Ambassador, Tartu oma :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar