Jagasime iirlaste Simoni ja Elenega viimast ühist hommikusööki - eilne gazpacho, parmesanisaiad, kohv Havanna moodi, El Globost toodud Mehhiko hõrksaiakesed,

küünlavalgus, muusika Frida filmist.. Iirlased elasid siin viimased kolm päeva (see on ka üks põhjus, miks mul vahepeal pole mahti kirjutda olnud). Nad on õde-venda, kes nüüd koos läbi maailma reisivad. Nii huvitavad inimesed, et ma kannatan juba magamatuse all :)))) Igal õhtul ja ööl oleme aina istunud ja rääkinud. Elene on kokku kolm aastat töötanud vabatahtliku med.õena Aafrika kriisipiirkondades, kõige hullemates paikades.

Iiripärane toit, mida nad üleeile õhtul valmistasid. Kartulipudru sisse keetsid nad punast kapsast, muidu oli täitsa Eesti toidu moodi.

Esimene lugu: esimest korda läks Elene ühte nälja- ja sõjapiirkonda tööle suurema vabatahtlike rühmaga. Paljud neist võtsid lastele jagamiseks kaasa pastakaid jms odavat pudi-padi. Kui nad sinna läksid, olid lapsed siirad, lihtsad ja usaldavad - tulid juurde, panid käed pihku, laulsid ja tantsisid neile, joonistasid ja rääkisid. Pastakate üle olid nad loomulikult ülevoolavalt õnnelikud. Aeg läks, üha uusi vabatahtlikke tuli. Pastakatega. Aasta pärast olid lapsed täielikult muutunud - kui valget inimest nägid, jooksid nad enam mitte tantsima, laulma ja kätt pihku panema. Nad tulid juurde, sikutasid riietest, toppisid kätt taskuse ja nõudsid asju..

Teine lugu: on olemas selline festival nagu "Burning Man". See on suur festival, kus kõiksugu meelelahutust, massaaži ja mida iganes veel saab tasuta. Kuidas? Nimelt tulevad inimesed kokku ja igaüks pakub teistele midagi tasuta - kes oskab laulda, kes tantsida, kes näidelda, kes süüa teha.. Palju inimesi tuleb kokku ja kõik teevad midagi teiste heaks, nii et sa saad seal nädal aega olla ja kõiksugu lusti ja rõõmu puha tasuta nautida, pakkudes vastutasuks omakorda teistele omaenda häid tegusid.

Kolmas lugu: osa nende suguvõsast elab Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kui Elene ühe oma projekti lõpetas, läks Simon talle Aafrikasse järgi ja koos läksid nad LAV-i sugulasi külastama. Teadupärast on LAV kuulus rassismi poolest, eriti keskealine ja vanem põlvkond on valdavalt endiselt suured rassistid (meievanuste põlvkonnas on juba nihe toimumas). Niisiis.. ka nende tädi suguvõsa polnud erand, üks hullem rassist kui teine. Üks mees oli siiski enam-vähem normaalne, aga ükskord sattusid nad rääkima evolutsiooniteooriast. Mees ütles: jaa, mina olen progressiivne, mina küll usun evolutsiooniteooriasse, mustad on kindlalt ahvist arenenud.. aga meie, valged - meie oleme Maad väisanud tulnukate järeltulijad.

Neljas lugu on ühelt mu kohalikult sõbralt. Siin on kaks suuremat ülikooli, UNAM ja üks polütehniline. Keskkoolid on ka ülikoolide vahel jagatud, humanitaarkallakuga UNAMi koolid ja kutsekallakuga polüka omad. UNAM ja polükas on kogu aeg nugade peal olnud ja eriline päev on 2. september, siis on juba ammust ajast toimunud traditsiooniline UNAMi-polüka jalkamatš. Tol päeval läheb sõda eriti hulluks ja ka keskkoolid löövad sekka. UNAMi maskott on puuma, polüka oma valge eesel, ja tol päeval on keskkoolinoortel kombeks parkidesse koguneda ja vastasleeri maskoti kujulisi nukke põletada. Kui see on tehtud, minnakse linnaliinibusse kaaperdama!! Ehk siis.. piisavalt suur kamp noori läheb tänavale ja kui buss tuleb, sunnitakse see peatuma. Siis ronib kogu kamp bussi ja bussijuhile jagatakse juhtnööre, kuhu sõita, enamasti ümber linna või siis mõne konkureeriva kooli juurde, et seal korralik kaklus maha pidada. Seda tehakse niisamagi, aga 2.-3. septembril kaaperdatakse ühe kooli kohta vähemalt kolm bussi, ja vahel juhtub nii, et tänava ühest otsast tulevad kolm UNAMi bussi ja teiselt poolt kolm polüka bussi ja siis peetakse bussid kinni ja läheb sõjaks. Aga busse kaaperdatakse ja sõditakse ka ilma jalkamatšita. Sõber rääkis, et kui ta oli 17, peksis konkureeriva kooli kamp kaks ta lähemat sõpra poolsurnuks ja oli tedagi tagasi otsinud. Pärast seda, kui ta oli oma sõpru haigla reanimatsioonis vaatamas käinud, ostis ta endale Magnumi ja käis edaspidi Magnumiga koolis..