Nüüd siis ilu juurde: laupäeva õhtul oligi Manu Chao. Üks meenutus tollest õhtust:
See kontsert üllatas mitmes mõttes. Esiteks: teate küll, kuidas Eesti kontserdid on, esimeste lugude ajal võib-olla heal juhul lava ees hüpatakse, ning ca kuskilt keskel-perifeerias seistakse üsna lõpuni tuimade nägudega. Siin oli nii: kohe, kui esimene lugu hakkas, kukkus kogu see üüratu rahvamass hüppama ja kaasa laulma, ei mingit pikka eelsoojendust. Nojah.. osad olid muidugi juba kodus või kohapeal enne kontserdi algust "eeltööd" teinud, kui kontserdipaika jalutasime, möödus meist huilgavaid-hüppavaid seltskondi, kes karjusid "juhhei! lähme kanepit tõmbama!" ja kontserdi ajal oli pidevalt kanepivine üleval. Aga ilma kanepita hüpati ja lauldi täpselt samamoodi :) See oli nagu üldlaulupidu, kõigil olid kõigi laulude sõnad peas :D Teine üllatus oli see, et Manu Chao on nii pungilik tegija. See oli ehe punkkontsert! No tõepoolest! Ja veel sain teada, et Manu Chao on tugevalt seotud Mehhiko sotsiaalse liikumisega. Kui kontsert lõppes, tuli bänd lavale tagasi ühe naisega, kes pidas jõulise kõne - mu hispaania keele oskus pole veel väga kiita, aga nii palju sain aru, et ta mees on ebaõiglaselt vangi pandud ja ta ise ilmselt lahkub Kanadasse, ja kogu rahvas skandeeris siis vabadusele.
Pärast kontserti saime teistega kokku ja pressisime end kambakesi tillukesse igivanasse ehtsasse vanakooli "põrnikasse"! Ivan rääkis, et läbi aja on tal viis autot ära varastatud, nii et nüüd peab ta nii tagasihoidlikku masinat kui vähegi võimalik. See oli tõeline vanakool, aga kiirus läks täitsa normaalselt 130-ni ja turvavööd olid olemas :) Sõitsime Tlahuaci, väiksesse linnakesse Mexico City perifeerias vulkaanide vahel. Kuna nälg tahtis silmanägemist võtta, hankisime veel öötacosid - hullumaja, mul hakkab juba tacodele mõtlemisest ila tilkuma.. Ja kuna Manu Chaost oli mõnus hoog sees, läksime tantsima. Kui peopaika sõitsime, möödusime paljudest kohalikest pidudest - tänavale lihtsalt vanikud ja varikatus üles tõmmatud, sõpruskond kokku aetud ja salsapidu missugune. Me siirdusime kohalikku öökluppi nimega "El Toro Loco" (hull pull). Kui sisse astusime, jäi mul pmst suu ammuli - enam-vähem kõik kandsid kauboikaabusid ja -saapaid ja -pükse. Ausalt, ma mõtlesin, et nii on ainult filmides (rääkimata sellest, et pühapäeval ratsutasid meile ühel linnatänaval vastu kolm meest - loomulikult kauboikaabude, -saabaste ja riietega). Bänd oli ka laval ja kõik tantsisid kohalikku tantsu nimega banda. Banda on pmst kantritants, kergelt hüppava liikumisega. Kuna paremat polnud võtta, õppisin kah siis bandat tantsima, kuigi ei saa öelda, et see üleliia meeldima oleks hakanud - salsa on ikka parem :) Õnneks väsisid bandamehed ühel hetkel ära ja järgmisena tuli klubimuusika koos showtantsijatega. Laval olid kolm tüdrukut ja kaks meest, tüdrukud tantsisid väga hästi, mehed üritasid muljet jätta, et nad hakkavad strippi tegema, aga muud kasu neist küll polnud.. sellal, kui tüdrukud vinget tantsu vehkisid, hööritasid kutid niisama puusi ja katsusid shefid välja näha. Nojah, ühel olid valged kauboipüksid, teisel mustad nahkpüksid, ja kered olid selgelt üle treenitud. Sellal, kui naised huilgasid ja vilistasid, palusin mina omaette mõttes "palun ära võta neid pükse ära.. palun ära võta neid pükse ära..". Mu palvetest oli kasu, nad ei võtnudki :D
Üldse hakkas pidu juba nagu rohkem looma, klubimuusika järel tuli reggaeton :) Kui reggaeton hakkas kergelt võhmale võtma, ilmus lavale vähemalt sealse piirkonna tuntuim punt, Los Hermanos Sanchez.
Üksteist meest olid erinevate pasunatega ja kolm trummide taga ja kokku kõlas see väga lahedalt, nende saatel hakkas banda-tants isegi nagu tasapisi meeldima :)
Ja viimaks sai mu kannatlikkus tasutud, pärast Sancheze-vendi hakati salsat ja cumbiat laskma :) Tantsisime kella viieni ja ma ei jätnud mitte ainsatki lugu vahele!
Pühapäeval magasin sujuvalt poole kaheni ja oleks edasigi lasknud, aga Ivanil oli jalkamäng algamas, nii et kibekiirelt tuli ikka kark alla ajada. Jalgpall on siin religioon ja rahvuskultuur. Mõelda, Tlahuacis on ca 45 000 elanikku ja ma nägin seal vähemalt viit jalkastaadioni (ja kõigil neil oli mäng peal ning järgmised meeskonnad juba ootamas). Mehhikos pidi tuhandeid liigasid olema!
Tlahuaci suurim kohalik staadionikompleks kuulub Panchole, kes kogu oma varasema elu töötas liiga palju - nagu kohalikud ütlevad. Nüüd on ta staadioniomanik, teenib sellega küllalt ja rohkemgi, tiksub seal, vaatab mänge ja naudib elu. Mida paremat oskaks üks vana jalkafänn tahta :)
Pärast jalkat käisime Ivani kohvikus ja siis läksime ta vanaemale külla. Ma hakkasin kohe ta vanaema fänniks :) MAMA CON ehk CONCEPCION:
Veetsime pika õhtu rääkides ja lauldes (kuni juhtus too õnnetu intsident kumalasega). Ta on nahuatli indiaanlane (laulis ja kõneles mulle ka nahuatli keeles). Sai natuke kooliharidust, siis läks mehele, ja kui neil oli juba viis last, läks mees teise naise juurde. Tol ajal ei olnud Mehhikos kombeks, et naine töötaks, veel vähem kõlbas naisel uuesti abielluda (aga mees oli tol ajal pere majanduslik vundament, sest ainult mees sai tööl käia). Nii jäi ta viie lapsega, ilma et tal olnuks võimalust end elatada. Mehega olid nad elanud mehe pere majas, vähemalt nii palju oli hästi, et ämm ütles - sina ja su lapsed, teie olete meie pere, oma pojast ei taha ma rohkem midagi teada, tema enam siia majja oodatud pole - ehk siis talle jäi peavari alles. Rahaga aga oli väga kehvasti, õigemini - seda polnud. Ainus asi, mida ta teha oskas, sai ja või, oli toitu valmistada ja müüa. Nii ta siis müütaski tasapisi omatehtud molet ja tamalesid ja üritas kuidagi lastel hinge sees hoida. Lastel oli viie peale üks kampsun ja üks paar saapaid! 1967. aastal oli Mexico Citys lumi, lapsed olid sellest suures vaimustuses, aga väljas lund nautimas käia said ainult ükshaaval, sest ainult üks komplekt oli sooje riideid ja jalanõusid.. Koolis nad käisidki paljajalu ja vaid noorim tütar sai ülikooli minna, tänu sellele, et vanemad õed-vennad juba töötasid ja teda toetasid.
Nüüd on kõik heale järjele jõudnud ja vanaemake rääkis, et ta on praegu 73-aastane ja väga õnnelik ja püüab teisigi õnnelikuks teha, nii palju kui oskab ja suudab. Mõelda, ta reisib iga kuu kuskile ja aastaga teeb Mehhikole tiiru peale ja kaks korda on Euroopaski käinud :) Oma lõbuks korraldab ta iga kuu Mehhikos mõne bussireisi: mõtleb marsruudi, otsib bussi ja ööbimiskohad, kutsub inimesed kaasa. Ta ei tee seda raha pärast, ei, ta ise ei teeni sellega midagi, see on puhtalt oma rõõmuks :) Selline reisiv vanaemake! Ja kui hästi ta süüa teeb! Ta oli eile valmistanud igasuguseid erinevaid kohalikke traditsioonilisi (indiaani)toite ja kõik teeb ta puha ise, blenderi asemel kasutab uhmrit ning koguni tortiljad valmistab käsitsi. Natuke rääkis ta ka varasemast kohalikust elust, näiteks kohvi joodi vaid pühapäeviti ja siis üsna lahjat, sest kohv oli kallis. Liha söödi samuti harva, igapäevaselt olid laual köögivilja- ja teraviljatoidud, vahel kala. Ta rääkis, et tänapäeval ei tohiks ka liha igapäevaselt süüa, sest loomi toidetakse nii ebakvaliteetse ja saastatud kraamiga - tervislikum oleks liha süüa ehk kord nädalas. Ta ise kasvatab oma liha ise, õue peal elasid kuked-kanad ja isegi üks siga.
Üks mina ka lõpetuseks, just enne õnnetut kumalasega kohtumist:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar