sügisetüüde

Viimastel päevadel käin ringi ja vaatan kõike lahkuja pilguga. Ma tean, et ma tulen tagasi - see on vaid kolm kuud, mis ilmselt möödub lennates -, aga ikkagi. Sest tagasi tuleb võib-olla keegi natuke teine.

Tartu on kõigist mu elatud kohtadest kõige rohkem kodu. See linn on näinud mind täis kasvamas, näinud mind minemas ja tulemas, mitmel moel muutumas ja targemaks saamas. Ma tean, kuidas siin kõige otsemini ühest kohast teise saab ja kus saab õunaraksus käia ja kus laulavad kevaditi haruldased konnad ja kus saab korraga pea kogu Supilinna vaadata ja kust saab hommikul kell viis piima ja mis tunne on Kaarsilla kaarel veini juua või Raekoja platsil lava peal röövitavat printsessi etendada või Toomkiriku müüride otsas turnida (see lõbu on nüüd küll sellisel kujul läbi) või .. Ma olen siin kevaditi ööde kaupa sõpradega ringi kolanud ja hommikul sellest hoolimata loengusse läinud (ja seal magama jäänud), Tiigi ühika katusel päikest võtnud ja pooleldi kõrbenud forelli söönud, vastla ajal kilekottidega kambakesi Kassitoomel liugu lastnud, oh.. veel miljon asja. Iga kivi siin võiks minust kõnelda ja mina võiksin kõnelda neist.

Ja nüüd ma vaatan neid lahkuja silmadega, ometi teades, et kolme kuu pärast naasen ja siis näeme jälle. Lahkuja pilk on hoopis teistsugune, palju emotsionaalsem ja teravam. Ma tahan kõiki neid pilte mälus hoida. Ka linn võib ju mu naastes teine olla.

Viimased kaks päeva olin Tallinnas ja jätsin sealgi hüvasti. Töö juures - ma mõtlen, et olen ikka fantastilisse kohta tööle sattunud. Mõtlen, et kui töötaja ütleb, et ta läheb kolmeks kuuks Mehhikosse, võiks reaktsioon olla võib-olla midagi sellist, et "MIDA?? sa peaks kontoris istuma! muidu me ei näe, kas ja kuidas sa töötad!". Nii palju on ju neid kohti, kus töötegemisest olulisem on fakt, et su nägu ilmub teatavaks kellaajaks kontorilaua kohale ja püsib seal kella viieni, ja et sa täidad kõiksugu tabeleid ja aruandeid selle kohta, et sa oled tööl ja teed seal midagi. Minu kolleegid ja ülemused reageerisid nii: "Ohsa!! Lahe!!". Ja tööd saan rahus Mehhikost edasi teha :) Mu töölepingus ei ole isegi mitte kirjas, kus kohas ma täpselt rügama peaks.
Salsatrennis käisin ka hüvasti jätmas. Salsaõpetajale, kes on ise Mexico Cityst pärit, pidin lubama, et lähen kindlasti ka ta vanemaid külastama :) Trenn ise oli ka hea, ja eriti äge oli, et Raul oli tulnud ja kahe tunni vahel jõudsime koguni tantsu vihtuda. Rauliga tantsimine on kindlasti üks neist asjadest, mida ma jään Mehhikos oleku ajal taga igatsema. Noh, detsembri lõpus jälle :)
Ja linnaga jätsin hüvasti.. Jalutasin oma esimesel kodutänaval (mu esimene aadress oli Müürivahe 11-2, kohe Hollika juures :) ja pärast trenni tegime kalli sõbraga bussini aega parajaks Müürivahe nurgal, kus vanasti oli viinapood, nüüd Savoy kohvik. Siin on paslik märkida, et Savoys on kohutavalt head toidud ja eriti mõnus on nende magustoiduvalik kahele! Eriti kiidan brüleekreemi, kuhu oli päris vaniljet pandud vähemalt sama palju kui ma ise panen, ja nende vaniljejäätist, mis samuti kubises ehtsast vaniljest!

Ahjaa, päeval sain veel kokku paari couchsurferiga. Maailmarändur Nic Austraaliast, tõeline kohvifanaatik, ütles, et ta on Eestis saanud oma rändude parimat kohvi :) Ja Tijen, söögikirjanikust sõbranna Türgist, kiitis Eestit üleüldse taevani.
Välja arvatud ilm. Sellest ei saanud üle ega ümber, aga me katsusime seda teemat võimalusel vältida :)))

USA saatkonnas viisaintervjuul käisin ka ära. Tegin netis enne natuke uurimistööd, et mida nad küsida võivad, aga no neid küsimusi küll kuskil kirjas ei olnud :)
Põhiküsimusi oli kaks. Esimene: mida ma Mehhikosse tegema lähen? Teine: mis on leksikograafia? :))))
Eks siis lähipäevil selgu, kas mind arvatakse väljavalitute sekka.

Kaelas oli mul muide endiselt Gökhani kingitud kaelaehe, mis ütleb araabia keeles umbes nii, et Allah on suur ja kõrge ja veel üht-teist.

Ja nüüd jälle tõlkima..