isiklikult

Nüüd siis neist asjust, millest ma pole avalikult tahtnud kõnelda. Ja neist, millest olen kõnelnud.. nagu ma viimaks õnneks teada/aru sain, annab neidki valesti tõlgendada :) Nüüd on siis ehk parem, kõik emotsioonihetked jäävad siia, siseringile, ja avalikkusele saavad ainult üldharivad tekstid.

Kõigepealt siis - kui keegi veel ei tea, läksime juunis lahku. Mu sellele eelnenud ja järgnenud elu on olnud nimetatud asjaolust suuresti mõjutatud. Mitte et ma oleks nüüd hakanud endale paaniliselt kedagi otsima või midagi - seda mitte, olen rahulikult-jätkuvalt vallaline ega kiirusta seda kuidagi muutma. Ei, lihtsalt.. ma olin viimati päris vallaline värske 17-aastasena. See tähendab - kole ammu :) Kogu mu täiskasvanuelu on olnud teistmoodi, ja nüüd äkki on siis nõnda. Ma ei ole vist kunagi varem nii palju oma elu ja enda üle mõelnud kui sel aastal. Enne kulges kõik enam-vähem kindlat ja stabiilset rada mööda, ma teadsin üldjoontes ette, mida ma teen järgmisel aastal sel ajal ja mis rollides ma olen ja kuidas teiste inimestega suhestun. Nüüd teen kobavaid samme üksiolemise teel, põgenen kiirustavate kosilaste eest, õpin mehe eest väljas olema ja püüan endaga rahu teha. Vahepeal see õnnestub, vahepeal mitte. Lihtsam, oi kui palju lihtsam on aidata ja kaitsta teisi inimesi, seista müürina nende eest. Enda eest ma seista veel ei oska ja kaos on mu teine nimi.

Kõigi nende meeleolumägede ja -kuristike, kolossaalse hajameelsuse ja hajeviloleku, ahastuseööde ja hooti väljalööva elupõletamise juures on siiski üks hea asi: loomingulisus on jälle avanenud. Esimesel hommikul pärast Türgist naasmist äratas mind üle pika aja üks luuletus. Kunagi teismelisena juhtus seda tihti, aga vahepeal olid luuletused tee minu juurde unustanud. Kui kõik on hästi, ei söanda nad äratama tulla. Tol reedehommikul aga.. Me olime reisist paduväsinud, sest viimase Türgi-öö veetsime bussiga läbi terve riigi sõites, lõunast põhja, 12 tundi, pärast veel lend ja siis bussiga Riiast Valka. Teoorias kavatsesime Valgas hommikul kell seitse tõusta ja varasele bussile jõuda. Praktika nägi välja selline, et kui ma tugeval pärastlõunal "meelemärkusele" tulin, oli mu telefon minu kõrval - ja mul polnud õrna aimugi, kuidas see sinna sai või kuidas äratus kinni läks - ja Koljati väitel olin ma temaga isegi enne kella kaheksat mingit vestlust arendanud, millest ma ise mitte midagi ei teadnud. Igatahes.. me olime nii väsinud kui veel vähegi olla saab. Ja äkki ma ärkasin, ilma igasuguse äratuseta, ja mu sees oli luuletus. Jooksin pesuväel mööda korterit ringi ja katsusin kiiresti paberit ja kirjutusvahendit leida. Kui viimaks leidsin, oli suurem osa juba ununenud, nagu unemaalt saadetud asjadega kipub juhtuma - päevavalguses pudenevad nad haldjatolmuks, kui sa küllalt kiiresti võlusõna hüüda ei taipa. Paberile püüda jõudsin vaid esimese salmi, kuid see polnudki nii oluline.. olulisem on see, et luuletused on tagasi.

Ja mitte ainult. Tunnen et iga päevaga suudan aina rohkem sõnadesse valada asju nii, nagu ma neid tajun ja näen. Kunagi hiljem, kui elu jälle igati õnnelik on, taandub see jälle - nii ma kardan -, aga praegu tahan seda aega hästi kasutada. Mehhikos kirjutan nii palju kui vähegi jaksan. Ostsin eile juba valmis suure kaustiku neiks päevadeks, mil ma elektrist ja internetist eemal viibin - paberi ja pliiatsi puudumise taha ei tohi enam ükski kirjutamine jääda.

Ahjaa, see Mehhiko..
Ei, ma ei lähe sinna mõne mehe pärast, kuigi nii mõnigi automaatselt seda eeldanud on. Ma ei ole meheotsinguil :) Olen endaotsinguil.
Ka põgenemiseks on seda arvatud. Võib-olla on selles arvamises rohkem tõde, kuigi.. ma tean, et ka Mehhikos olen ma ise, koos kõigi oma probleemide ja mõtetega. Ma tean, et need tuleb mul kõik ise läbi mõtelda ja lahti harutada. Ma kavatsen mõneks nädalaks indiaaniküladesse elama minna ja veidi nende keelt õppida, kavatsen shamaanide juures olla, kavatsen rääkida geriljade ja tänavalaste ja kõigi muudega, ja veel hulga asju.. tsiviliseerituma poole pealt osa aega veeta sealses ülikoolis.. teha ohtralt teistmoodi asju teistsuguses kohas.
Kõige nõrgem punkt selle reisi juures on see, et nagu viimaks otsustasime, jääb Mari Tartusse. Ma loodan väga-väga, et Tarmo-Mari saavad ikka mulle järele tulla.. kui ei saa, tuleb kolm kuud Marita, ja see saab raske olema. Teen talle küll selleks ajaks ühe raamatu ja võib-olla plaadi ja püüan interneti läheduses olles iga päev helistada, aga ikkagi..

Sellised asjad siis.