Uutmine ja wifitseerimine on jõudnud ka Bekasovosse, ehkki siin on alles vahelduv-wifi. Vähemalt on vaheldust vähem kui viimane kord, mil mul õnnestus üks kiri lahti saada ja ega teistelgi paremini läinud. Ilm on siin poole kehvem kui Eestis, aga söök on elunäinud venelaste sõnul endiselt Venemaa parim. Kirjutan alla. Siin on hea koht juurdevõtmiseks! Isegi kui otsustad lõhkiminekut vältida ja süüa hästi natuke võtta ja igast roast napsata vaid ühe ampsukese, jõuad ikkagi lauda nii, et kaks taldrikut on kuhjaga täis laaditud ja tahaks nagu veel proovida neid fetakreemiga tomateid ja veel ühe mädarõikaga lihalõigukese ja veel klaasikese kuragaakompotti ja ... Söögiajal on restoranis suur rootsi laud, rikkalikus valikus sooje toite ja salateid ja külmlauaasju ja nad tõepoolest ei ole kokka vahetanud, kõik maitseb nagu kulinaari taevas. Siin elamine on Venemaa kohta tegelikult ikka väga kallis, aga sellise söögi nimel on see andestatav. Meie elukohta iseloomustab võib-olla seik, et Olja nägi päeval kuskil teadet - kui kavatsete siia tulla ihukaitsjaga, palun leppige selleks eraldi kokku. Territooriumi ümbritseb kõrge aed ja valveputkades on relvastatud mehed. Samas on siin isegi raamatukogu, ehkki ma kujutan ette, et keeleteaduse riiulit sealt küll ei leia. Homme püüan viimaks pilte teha. Mul on kaasas viie giga jagu mälukaarte ja siiani olen teinud umbes kolm pilti! Mis teha, pidevalt sadas vihma. Ehk sadas see kõik nüüd alla ja homme näeme päikest.

Eilse vene keele tunniga seoses meenus veel.. Dima koolitas mind vahepeal vene kõnekeele osas. Ma arvasin, et mulle see külge ei jää. Eile aga ütles Kostja midagi, millest ma kohe aru ei saanud. Automaatselt küsisin üsna kõva häälega: "Tshjoooo???" Kostja, kes üldiselt (õigusega) arvas, et ma ainult korralikku õpiku-vene-keelt tean, jäi mind esialgu sellise näoga vahtima, nagu ei suudaks ta oma kõrvu uskuda. Siis hakkas ta naerma ja seletas, et nii pole ikka ilus rääkida, see on släng. Katsun siis end edaspidi tagasi hoida ja korralikke moskvalasi mitte shokeerida :)

Hommikul bussis nägin vähemalt kaht kitarri, nii et lähen nüüd magama, vaja järgmisteks öödeks välja puhata :)

Ahjaa, midagi ka RPR-iga seotud teemadel. Lida rääkis, kuidas ta käis ka metsatulekahjul. Siin, Venemaal. Looduskaitseala, suur mets, tulekahju, aga metsavaht käis seda ainult alguses ja lõpus vaatamas ja sellega kohalik initsiatiiv ka piirdus. Vabatahtlikud olid ainsad, kes kustutamas olid. Professionaalsed päästjad pidid olema ainult suuremates kohtades ja kuskile metsa nad sõitma ei hakka. Vabatahtlikele aga ei tehtud isegi korralikku tagalat, neil oli suure kamba peale üks näkane telk ja ÜKS magamiskott. Küll käidi neile poest süüa toomas ja kangesti taheti ka viina tuua, lõpuks jäigi varustajatele arusaamatuks, miks nad viina ei taha, ometi ju metsatulekahju kustutamine käsil, kes siis seda viinata teeb??
Korra olid neil selles metsamajandis tuletõrjeõppused. Kohal oli korralik tehnika, pumbad-voolikud-värgid, vabatahtlikud möllasid õhinaga ja õppisid nende värkidega toime tulema. Tolle metsamajandi kõrval naabermetsades on sõjaväe metsamajand, mis tavalisega üldse ei suhtle. Selgus, et ajal, mil tsiviilmetsamajandi mets oli täis tasemel tulekustutustehnikat ja agaraid inimesi, kes tulekustutamist harjutasid, oli kõrval sõjaväe metsas olnud suur tulekahju, mis kestis nädal-paar. Ja seda kustutas paar labidatega inimest!!!