Vihterpalu. Rühmatöös peitub jõud :P

Mul oli selle postituse jaoks mõeldud palju vähem ja rohkem dramaatilisi pealkirju ning algusi. Näiteks "Laupäevaõhtuks lapsed küla peale ja ise ...", "Pühapäevahommik linnulaulu ja päikesetõusuga ... rabas", "Rühmatöös peitub jõud", "Skandaal ...s: Marko ees, naised taga ja Tõnu kõige järel, enam ei jaksa", "Lennunduspäevad ...s" , "Mida teeb ületöötanud inimene, kes on just otsustanud rohkem puhkama hakata?", "Linnaliinibussiga Läänemaad avastamas" jne. Suurema osa unustasin juba ära, sest ma mõtlesin neid välja siis, kui aju enam ühtki mõistlikku teemat välja ei pakkunud.

Alustan kaugemalt. Reedel läksimegi Aegnale. Sain tänu kiivrile kohe hea töö peale, sõidutasin ATV-ga kärusid edasi-tagasi. Varem see ATV-sõit eriti pinget ei pakkunud, tundus tühja kräunutamisena (eriti see turismitalude metsalõhkumisralli), aga niimoodi liiva sees rasket voolikukäru sihtkohta toimetades (mmm! nelivedu!) sai sellest täitsa mõttekas ja huvitav tegevus. Kõik toimis toredasti, Liilia tegi suurepärast sööki, saar oli sama ilus nagu alati.. Laupäeval läks kohe varahommikust möll lahti. Sel aastal olin ühe esmaabilõigu kohtunik. Istusime oma punktis neljakesi, peale minu veel teine kohtunik ja kaks simulanti. Õnnetuseks olid meile kõige lihtsamad situatsioonid pandud (mesilasehammustus+allergia, astma+suhkruhaigus+kõrge vererõhk, palavik+minestus), aga õnneks olid meil maailmatuma ägedad simulandid, kes juba ainuüksi palavikust terve näitemängu etendada suutsid. Nende lõustategemisi vaadates oli meil väga raske tõsist kohtunikunägu teha. Asi käis nii, et teatasime keskusele situatsiooni, nemad edastasid järgmisele meeskonnale väljakutse ja me siis istusime ja ootasime, kuni meid leiti. Kui nad kohale jõudsid, jälgisime vaikselt nende tegutsemist, panime hindeid ja pärast seletasime, mis valesti läks. Kuna kahe meeskonna vahel oli vähemalt 40 minutit, jõudsime selle kümnetunnise päeva jooksul neljakesi terve suure heinaplatsi lapikuks magada. Nagu hiljem selgus, tuli see lebotamine kasuks, ehkki mööduvad logistikud meid pidevalt narrisid :) Ilm oli ideaalne, pilvitu taevas, päike säras, linnulaul.. Võimalik, et mul on selle aasta esimene päikesepõletus, kui see just ei tule .. aga sellest hiljem. Keskus sai vahepeal ilmselt lausa päikesepiste, sest korduvalt öeldi meile "Kohe saadame teile kannatanud teele" - kuigi kannatanuid oli meil niigi küllaga; ja vahepeal kõlas: "Situatsioon lahendab veel eelmist" või "Situatsioon on teel".

Pühapäeval pidime uue kopteriga tutvuma. Plaani ilmus aga väike muutus, sest keset laagrit tuli meile väljakutse :) Vihterpalu metsapõleng! Kui meile esimene info tuli, oli juttu 100 hektarist, päeva lõpuks räägiti 850-hektarisest põlengust. Sõime õhtusöögi ära, pakkisime siva asjad ja tõttasime sadamasse, kust loots meid kähku mandrile viis. Mari oli hetkegi kõhklemata nõus minema ühe rühmakaaslase juurde, kes randmemõra tõttu põlengule ei pääsenud. Sõitsime Linnu teele, seal saime vormid selga ja istusime rohelisse lõõtsaga linnaliinibussi, mis meid Vihterpallu viis. Rahvast oli nii palju, et osad pidid lausa põrandal istuma. Ilmselgelt oli tegu laagrientusiasmist tekkinud massipsühhoosiga, veel kunagi pole meilt korraga väljakutsele nii palju inimesi läinud :) Nii kui buss sõitma hakkas, jäime magama, sest ei teadnud, millal jälle suikuda saab. Vihterpalus oli juba põllu peal suur staap püsti, söök organiseeritud. Ehkki kõht oli veel täis Liilia suurepäast õhtusööki, tankisime end nii täis kui mahtus - jälle ei teadnud, kuna veel saab (nagu hiljem selgus, oli see õigustatud samm). Tõtt-öelda oli söök kohutav. Kunagi oli see kindlasti hea olnud, aga keegi ei julgenud arvata, millal see olla võis. Kunagi rasvast tilkunud friikartulid olid paakunud ja kuivanud tahketeks rasvapulgakesteks, lihast ei saanud isegi aru, mis loomale (või mööbliesemele) see kuuluda võis ja salat oli.. noh, nagu putkasalat muistegi. Vaevalt saime magamistelgid püsti, kui juba kästi rühmadesse jaotuda ja välja sõita. Meie rühm topiti offroadi-masinatesse (esimene kord, kui ma offroadi-meestest tõesti lugu pidasin) ja saadeti teele. Kui enne nägime tuld kauge kuma ja suitsuna, siis sihtkohas oli juba konkreetselt tuld näha. Ahjaa, masinatesse oli pandud meie jaoks valmis toit ja söök, aga need sõitsid selle kraamiga sama targalt minema ja me jäimegi ööks metsa ainult sellega, mida ise olime taibanud kaasa võtta.

Metsaminekut on raske kirjeldada, aga ma proovin siiski. Sealt oli juba põleng üle käinud, aga kuna tegu oli esiteks samblase pinnase, teiseks rabaservaga, oli tuli pinnasesse läinud ja igal pool olid tulekolded, kust pidevalt leegi üles lõi. Mets oli paksult suitsu täis, igal pool hõõgusid punased söesilmad, pidevalt ilmus kuskil nähtavale leek. Meie esimene töö oli suurema tulekolde juures, kus tuli ikka üsna kõrgele käis. Suitsust hakkasid silmad hetkega vett jooksma ja kurk muutus kibedaks. Kuna voolikuliinid asusid parasjagu mujal, olid meie ainsaks varustuseks männioksad, mida sealsamas murdsime. Suitsu sees nähtavus oli vast 3-4 meetrit, aga tulekolded olid tänu pimedusele kaugemale näha. Mis seal ikka, sülitasime pihku ja hakkasime tuld maha materdama ja tulekoldeid laiali peksma. Natuke aega sai töötada, siis hakkas juba kopsus torkima ja pea pööritama, nii et pidi minema värsket õhku otsima. Oli ka selliseid lõike, kus värsket õhku tükk aega ei näinud, siis tuli kuidagi niisama hakkama saada. Meie ülesanne oli selles lõigus tuld mitte edasi lasta, nii et terve öö käisime edasi tagasi ja materdasime leeke ning koldeid, mis iga natukese aja tagant üha uuesti hõõguma lõid. Teate seda laulu:

"on palju luuletustes öid
neis iga hetk on nagu surematu leid
need ööd on avasilmi unistatud ööd
kus tuhast sädelevad kuldsed söed

need ööd on alati kui peod
kus leegiks kuumenevad igatsuste eod
..."

Minu jaoks ei ole selles laulus enam vähimatki romantikat :) Nüüd ja alati, kui kuulen neid sõnu, kerkib kurku kirbe kipitus ja käsi hakkab automaatselt üles-alla lahmima, et tuhast sädelevad kuldsed söed enne leegiks kuumenemist maha tampida. Eriti tõsiseks teeb selle mälestus, et iga hetk võib tuli kuskil kontrolli alt väljuda ja meile peale tulla ja siis peame ise hakkama saama, sest kõik on kuskil eemal metsa mööda laiali. Iga inimene, kes metsas suvalises kohas lõket teeb või konisid samblasse loobib, peaks ennetustöö mõttes ühe öö leeke maha peksma.

Hommik oli müstiline. Olime tule ja tulest puutumata raba piirivalvurid, ühel pool hingemattev ja pimestav suits, teisel pool vaikne raba, imeilus roosa päikesetõus ja .. linnulaul! Lindudel oli rabapõlengust täitsa ükstapuha, tõusva päikese saatel esitati meile sealtsamast terve linnulaulupopurrii. Vaatad ühele poole - romantika, vaatad teisele poole - puhas põrgu. Lindudele sekundeerisid kõiksugu roomavad, veerevad ja lendavad masinad, mis erinevatesse tulekolletesse vett viima tõttasid. Kuuldavasti oli eile öösel seal metsas olnud 130 inimest! Meie, professionaalsed päästjad ja muidu kohalikud.

Hommikupoole hakkas puhkepause aina tihemini vaja minema. Jõudsime isegi mikrouinakuid teha, veidiks selga või pead vastu puutüve toetades. Mul kippus pidevalt pähe valus mõte, kui palju on seal hukka saanud loomi, linde, putukaid, aga surusin seda vägisi maha, haletsus poleks vaimsele seisundile midagi juurde lisanud. Olime kõik puruväsinud ja näljased ja ei teadnud, mis edasi saab, nii et tunnetega pidi väga ettevaatlik olema. Lihtne on sellises seisundis üksteisele ninna karata :)

Viimaks hääletasime end mööduva vana tuletõrjemasina peale, saime selle kastis natuke suuremasse punkti sõita, kus vähemalt oli seltskonda ja uut tegevust ja isegi sööki. Lõpuks saime voolikuid vedada ja vett lasta ja kärus voolikuhunniku otsas sõita. Meie, s.t naiste imetlev juuresolek mõjus kohalikule noorele päästjale nii toniseerivalt, et tema kolleeg raporteeris staapi: "Meil on siin hästi, naised jooksevad mööda metsa, ei jõua enam hästi järelegi." - "Aga Marko?" - "Tema jookseb kõige ees!" - "..." - "Ma ei saa edasi rääkida, muidu te olete varsti kõik siin". Kinnitust sai ka tõdemus "Hulgakesi tehes läheb kõik kiiremini" või siis "Rühmatöös peitub jõud", kui seitsmekesi mõtlikult rassivat Markot vaatasime. Just siis, kui kõige lõbusam hakkas, tuli Tiit ja viis meid staapi :)

Rahulikumat elu alustan näiteks ülejärgmisel nädalal Moskvas :)

Vihterpallu oodatakse muide ka homme ja ülehomme abilisi.

Kõik öösel seljas olnud riided lõhnavad nagu metsatulekahju. Pesuni välja. Poes vaatas turvamees mu mustalaigulist nägu üsna mõtliku pilguga. Näost ei tulnud kogu tahm ka suurema leotamisega välja. Ikkagi oli eile tunne, et see on väga oluline. Arvi rääkis, et tal oli trolliga Linnu tee poole sõites tugev tahtmine püsti tõusta ja üks kõne pidada, kui oluline oleks praegu ühiselt metsatulekahju kustutama minna :) Mul on süümekad, et viimasel paaril aastal on vabatahtlikutööks vähem aega jäänud kui varem, ent püüan seda viga parandada.

Füüsiliselt väsinud, õnnelik, stress läinud. Katsun end vaikselt jälle teaduslikule lainele saada, kirjutan homseks kaitsmiseks oma juhendaja-sõnavõttu.