üles-alla-üles..

Elu nagu Ameerika mäed - üles, alla, üles..

Mõned päevad on vaikust olnud. Puhkasin olude sunnil. Tervisel sai mu eluviisidest kõrini ja et ma muidu kuidagi magada ei tahtnud, sundis ta mu lihtsalt vägisi voodisse. Esmaspäeval käisin raamatuesitlusel, kus mullegi üks kaasautori eksemplar pudenes ("Lingvistikaülesandeid") ja juhendaja luges seal sõnu peale, et peaksin rohkem puhkama ja mõned kohustused ehk edasi lükkama. Teoorias olin sellega täiesti nõus, aga järgmisel päeval tuligi praktika - nii halb olla, et ainult voodis oligi võimalik olla. Paar päeva olin voodis ja mõtlesin elu üle. Midagi tuleb tõesti ümber korraldada, aga ma veel ei tea, kuidas. Ja teie õppige minu vigadest :) Pidev magamatus, pinge ja poole ööni töötamine on kahjulik teie tervisele.

Eile oli parem päev. Päris hea veel olla ei ole, aga töötegemises tõmbasin küll pidurit, ainult ühe artikli korrektuuri vaatasin läbi. Sõbra kutsel läksin õhtuks oma kunagist sõiduõpetajat vaatama ehk siis Tallinnasse ooperisse (mu sõiduõpetaja laulab ooperikooris bassi :). "Wallenberg". Erkki-Sven Tüüri töö. See oli tõsiselt hea, ehkki headus tuli pigem lavastuse visuaalsest poolest kui muusikast. Nähtav oli nii võimas, et muusika olemasolu kippus pidevalt ununema - liiatigi seepärast, et orkester oli nähtamatu ning lauljatega oli nagu Eestis olema kipub, üsna ebaühtlane tase.
Wallenbergi lugu on raske ja tõsine, see on juba pea-aegu meie aja piirimailt, sest sõja haavu lakume kaudselt siiani meiegi, on kiiksud ja kompleksid, mis kipuvad põlvkondi pidi edasi kanduma. See lugu ei tulnud kaugelt turvaliselt maalt, kust klassikaline ooper, vaid üsna lähedalt. Ja see, kuidas seda jutustati - mul jooksid pidevalt külmavärinad mööda keha, nii vahetu ja hirmutav. Nutma päris ei hakanud, aga ega ma vahepeal sellest kaugel ka polnud. Ma ei hakka sisu või pilte ümber jutustama, aga vaatama soovitan küll minna!
Muide, ooperisaalis kostis vaheajal igalt poolt ainult soomekeelset jutuvada. Eestlasi paistis õige napilt olevat.
Ja mul oli vist esimene kord teatris saabaste ja pükstega olla! Võtsin ilusti õiged riided kaasa, sobitasin veel kogu komplekti sõbra lipsuvärviga ja otsustasin esimest korda kanda just ooperisse sobivat erilist sõrmust, aga nagu kiuste oli maanteel eile nii palju kuuekümnega tiksuvaid igiliikureid koos järgneva kolonniga, et riiete vahetamise aeg jäi puudu. Mis siis ikka, tuli tsikliriietega minna: suured kaitsmetega püksid, titaantaldadega sõidusaapad, tsiklitibi pusa.. Et pilt oleks täielik, läksin ostsin vaheajal veel pudeli Coca-Colat. Eriline kontrast oli naiste WC-s, kus peeglite ees terve kamp Soome naisi oma dekolteesse hurmavat parfüümisortsukest lisas ja siidpluusiga ideaalselt sobivat lilleõiekest kohendas - ja siis tulin mina, tümp-tümp-tümp, Coca-Cola pudel kaenla all ja tänu pükstele bõki nägu peas. Õnneks ei ole sõber sellistes asjades üleliia tähenärija, ta kahetses ainult, et tal nahkülikonda pole.

Pärast ooperit läksin veel üht pärlipakikest ära tooma. Esialgne õhtu plaan oli selline, et toon oma pakikese ära ja siis sõbra poole tagasi. Plaan muutus. Jalutasin ühel üsna Vanalinna keskel asuval tänaval ja kuulasin telefonis instruktsioone, kuhu minna. Keerasin õiges kohas kangi alla - ja seal oli imeilus õu! Ja õue lõpus oli majake nagu muinasjutt. Selgus, et see muinasjutumaja on õige koht! Paar õues vahetatud sõna paki üleandjaga tegid selgeks, et meil oleks omavahel väga paljust rääkida ja kõigepealt pidin lubama, et tulen kindlasti veel tagasi ning siis pidin kohe sisse teed jooma minema. Seal elab üks imetore väike perekond, armas tüdruk - vanuse ja kahe lapse poolest vist küll juba naine -, kes teeb ehteid, tema venelasest-maailmakodanikust abikaasa ning nende kaks väikest last. Ja nende kodu on nii mõnus ja kodune kui üks kodu veel vähegi olla saab! Suur (ja täis!) raamaturiiul kahe korruse vahel, läbi aastate reisidelt kaasa toodud looga antiikkujukesed, suur uhkete nikerdustega metallahi, kõike seda soojust ümbritsemas hästi hoitud ja hoolitsetud igivana linnamaja.. Ja kuigi ühel Vanalinna elavamal tänaval, oli seal hoovis täiesti vaikne. Juba hoovist piisas, et mul lapsepõlvemälestused üle pea uhkaksid, asus ju mu esimene kodu üsna lähedal, samamoodi ühest Vanalinna kangialusest sisse ja ..
Ja siis muudkui rääkisime ja rääkisime. Ma hoian need lood endale, sest ei tea, kas need on jagamiseks mõeldud. Tervenemine aga juba käib, sest artiklitele ei mõelnud ma Walenbergist kuni tänase hommikuni mitte kordagi :)
Täna lähen Aegnale Päästerühma õppustele ja saarele/levist välja jään pühapäeva õhtuni.