.

Jõudsingi magamatusega jälle emotsionaalsuse ja sõnarohkuse staadiumi :) Kannatage ära, varsti ma vist ei saa niikuinii mõnda aega netti, nii et siis saab puhata.

Kõigepealt sain hommikul kell viis tõlke valmis. Kuna see oli juba päris mitmes järjestikune lühikese unega öö, tundsin end hommikul juba päris hästi, välja on kujunenud regulaarne päevarütm :) Tore on see, et sellisel eluviisil on nüüd kindel lõppaeg - esmaspäev. Seni peab vastu küll. Teen endale just järjekordse kohvi, et veel igasuguseid asju ära teha. Sõnaohtrus on hea, loomingulise puhangu peab ära kasutama ja võimalikult palju vajalikke tekste valmis tegema.

Panime päeval Viktoriga igasuguseid Serbia-reisi asju paika. Ungari jätame üldse vahele ja lähme Viinist ööbussiga otse Novi Sadi ja avastame pigem rohkem Balkanit. Mul tuli teemasse sisse elades jälle kohutav Serbia-igatsus peale. Petrovaradini müüril kuuma päikese all Doonau jõge vaadata ja värsket arbuusi süüa.. Ainult kuu aega veel kannatada :)

Turul käies tulid miskipärast meelde reiside maitseelamused, mis siiamaani kummitavad.

Himaalajate gaseeritud õunamahl. Maailma katuse õunaiad on päikesele lähemal, võib-olla seepärast maitses see nii jumalikult. Euroopas saada olevad spritzerid ei kannata tolle nestega võrreldagi. Kui ma mõtlen Himaalajatele, tulevad esimese asjana meelde Shimla õhu lõhn ja tolle õunamahla maitse.

Amsterdami väidetavalt parima pagariäri sarvesai. See võiski vabalt parim pagariäri olla.

Islandi hot-dog. Tõepoolest parim.

Matteo sõbra mägimaja õhtusöök. Lõhnad, maitsed, ümbrus.

Türgi kohv Sarajevos.

Jäätis Dubrovnikus.

Hommikune värske leib sõprade pool Helsingis.

Värsked kohalikud puuviljad Ungaris. Mulle tundub, et me seal pea-aegu ainult neist toitusimegi, sest nii pagana kuum oli.

Eriku hiinlannast naise tehtud hiina toit Oslos. Te ei taha parem teada, kui palju selle valmistamiseks õli kulus... Aga see maitses suurepäraselt.

Besakovo spa-hotelli kalmaarisalat. Selle söömiseni on loodetavasti ainult mõned päevad jäänud (eeldusel, et nad pole kokka vahetanud)

Krimmi banaani-piimakokteil. Vahukoore, jäätisega.

Kressi-munaleivad Manchesteris. Proovisin seda maitset kodus järgi teha, aga päris õiget pole veel saanud.

Adana kebab ühes linna peenemas restoranis, kus me ühe kohaliku kunstnikuga käisime. Adana kebab oli niikuinii hea, aga tolles kohas oli see veel lausa erakordselt hõrk.

Pühapäevane restoranilõuna tillukeses Valencia piirkonna mägikülas. See on siiani kalleim söögikord, mille eest ma ise maksnud olen, aga see oli üsnagi seda raha väärt.

Antonio onu tehtud moscatel. Kõigepealt ta näitas meile oma väikest veinitööstust, seletas, kuidas veini tehakse, näitas erinevas etapis veine ja seletas nende tegemise meetodeid. Tema moscatel oli sooja sügavkuldset värvi, tavalisest veinist märksa paksem ja magusam, lõhnas hulluksajavalt ja maitses nagu suve parimad päevad.

Göteborgi hotelli öko-maksapasteet. Maksapasteet on niisamagi hirmus hea, aga too seal maitseb sedasi, et ma mäletan maitset une pealt. Eestis pole ju kuskilt sellist maksagi võtta, mille endine omanik kogu aeg mürgivaba toitu saanud oleks.

Jamesi tehtud õhtu- ja hommikusöök Novi Sadis. Seda süües olin valmis kas või taimetoitlastega liituma, kui ainult iga päev sellist toitu saaks.

Lõhnariiulile kolis Salvador Dali "Little Kiss". See on täpselt praeguse hetke lõhn. See lõhnab nagu segu kõigist juuni parimatest lõhnadest, nagu suve parim osa, nagu rõõm ja kergus ja muretus ja kooliaasta lõpp, nagu eesootav Serbia, nagu mu vikerkaarekee..

Täna tuli välja mõelda, kas ma müüksin oma ehteid ja kui, siis mis hinnaga. Imelik, see mõte tundus nii võõrastavana. Ma ei oska võõrale ehet teha. Kui ma ehet tegema hakkan, mõtlen selle inimese peale, kellele see läheb. Mõtlen ta olemusele, mõtlen, kes ta minu jaoks on, kes ta oma praeguses eluetapis on. Nopin oma pärlikarbist pärleid talle mõeldes, tõstan need omaette, lasen neil pärlitel olla ja vaatan, mis mustrid ja rütmid sealt tulla võksid, mis just seda inimest tähistaks. Aga kuidas teha võõrale? Ehted on kinkimiseks, mitte müümiseks. Praktiline oleks muidugi müüa, siis hakkaks hobi ennast ise finantseerima.

Olgu, lõpetan nüüd vahutamise ja valan oma sõnad mujale :)