Teen siis lahti otsa ak! motopikniku muljetega.

Hommik saabus, nagu viimasel ajal tavaks, kaugelt enne uneaja lõppu, aga midagi polnud teha, tuli tõusta. Koperdasin ringi nagu väike vanainimene, kõik asjad ununesid ja kadusid ära, nii kui ma nad käest panin. Suurivaevu sain siiski enam-vähem õigeks ajaks kõik valmis (kuigi üht-teist vajalikku unustasin maha) . Margus tuli läbi ja koos veeresime EÜS-i, kus me esimesteks osutusime. Tasapisi kogunes õuele üheksa tsiklit ning üks kaubik. Laadisime oma kraami peale, tervitasime juhtumisi sinna sattunud kavaleri (kes lubas tulevikus samuti kampa lüüa), tegime mõned ilupildid (NB! pildid on Kidari tehtud) ja asusime teele. Naisi oli muide kole vähe, ainult meie Kidariga, Ivo tütarlaps ja pärast piknikupaigas veel üks ENÜS-i neiu.


Üheksa tsiklit oli muide täiesti ideaalne, mõtlesimegi pärast, et suurema rahvaga oleks raskeks läinud. Grupp püsis ilusti koos, parkimisruumi jagus igal pool ja üldse oli hea. Sõitjate kiituseks peab veel märkima, et kõik pidasid alguses kokku lepitud reeglitest kinni, sõidu ajal grupis laamendamist või möödakihutamist ja ohtlikke manöövreid ei olnud (vähemalt nii palju kui nägin). Teise asjana tuleb tõdeda, et grupijuhina on päris jama sõita :) Kogu aeg peab viitu, märke, kaarti, liiklust vahtima, tahavaatepeeglist gruppi jälgima ning kogu selle info põhjal kiirust arvestama ja samal ajal veel väga hästi teadma, kuhu sõita, sest eile võõrastel teedel oli küll üsnma keeruline. Üks äkkpidurdus tuligi, sest Tänavküla silt oli täiesti põõsas. Ja ühes kohas keerasin ikka valesti, sest nagu tagantjärgi selgus, on Mustvees kaks ühesugust ristmikku, ainult et esimene neist viib valesse kohta :) Pärast palusin Ivo ette, siis oli palju mõnusam.

Esimene peatus oli Kolkjas vanausuliste muuseumi juures. Seal on väga tore tädi, kes rõõmuga muuseumist ja vanausulistest räägib, olgu siis tegu tasulise ekskursiooniga või niisama uudistajatega. Meeskorporantide silma rõõmustas eriliselt väike puskariaparaat, arutati, et ehk peaks sellise ka oma konvendihoone keldrisse soetama ja rebased tööle panema..

Üldiselt on see muuseum aga rohkem kodu kui muuseumi moodi. See on selline koht, kuhu võiks kas või kohe sisse kolida ja elama hakata, kõik nii kodune ja armas. Südamega tehtud :) Giid rääkis viimati, et nad pidid saama eurorahasid korraliku suure vene ahju ehitamiseks, siis läheb seal veel mõnusamaks.
Vaatasime ka kohalikku kirikut naeratava pealuuga:


Keegi pakkus, et tegu on rõõmsate Peipsi piraatide kirikuga :) Tegelikult küll mitte, aga see oli ilus seletus.

Surnuaial ei leidnud me ühtki tavalist risti, küll aga leidus seal paar aja- ja ajaloohambale vastu pidanud hauasammast punase viisnurgaga.

Ilm oli täiesti ideaalne. Pilvitu sini-sinine taevas, päike ja soojus.

Järgmine peatus oli Alatskivi lossi juures. See loss on seest raudselt suurem kui väljast! Tavalise viieminutilise ringkäigu asemel ekslesime vist oma pool tundi kõikvõimalikke soppe, käike, lõputuid tube mööda. Restaureeritud oli alles väike osa, aga kui see kõik kord tehtud saab, on see loss tõeline elamus!
Pärast lossi eksisime natuke ära. Õigemini.. nii väga ei eksinudki, lihtsalt ei leidnud õige koht meid üles või vastupidi :) Katsusime nimelt Kallastel poodi leida ja keegi meist ei olnud varem Kallastel poes käinud. Sattusime igasugu valedesse kohtadesse. See-eest pakkusime kohalikele meelelahutust. Kõigepealt pidasime kambakesi kinni kolme põngerja juures ja Ivo küsis nende käest, kus pood on. Ta tegi seda nii lahedalt ja näitas lõpuks veel hevi-märki, et poisike võis end tunda kohaliku pomona, kelle käest kõik kuritegelikud tsiklirühmitused harilikult teed ja muid juhiseid küsimas käivad. Teises kohas seisid tänavanurgal kaks meest, kes meid nähes kohe rõõmsalt kätega teed näitama hakkasid ja et võib sõita, nagu raudteeametnik rongi läbi lubades. Vastutulevad noored tütarlapsed naeratasid ja lehvitasid rõõmsalt, nagu ka kõik tee ääres olevad väikesed poisid. Viimaks polnud me poodi ikka leidnud ja pidasime kinni ühe kasvuhoone ees istuva vanamemmekese juures. Irina läks temaga rääkima ja ülejäänud gäng jäi kõik tsiklitega ootama. Vanamemmele pakkus asi ilmselt samuti omajagu elevust ja väga hoolikalt ja põhjalikult selgitas ta, kuidas ikkagi poe juurde saab. Olime aga juba pea-aegu Kallastelt väljas, nii et otsustasime ikkagi edasi minna ja mõne teise poe juures kinni pidada.
(memmeke paremal pool kasvuhoone juures)

See pilt mulle lihtsalt väga meeldib:
Pärast Kallastet sõitsime läbi Tänavküla (üks poiss tegi sellest isegi video) ja leidsime ka kaua igatsetud poe. Poe aknad ja ukseklaas olid katki (võib-olla hiljutise tulekahjuga seoses, sest paari nädala eest oli poe vastas veel täitsa terve maja, nüüd ainult ahervare) ja valik oli nagu tillukeses külapoes muistegi, aga see-eest oli seal taaratagastusautomaat!! asi, mis suurpoodideski luksuseks on. Ja lihaletil oli kena silt, mis päevadel värsket liha tuuakse. Sildi olulisust rõhutas lihaletis tiirutav suur heas toitumuses ja ilmselt varsti munele hakkav porikärbes (head isu!).

Mustvees keerasingi korra valest ristist ära, siis tulime lähtepunkti tagasi ja võtsime viimaks suuna piknikupaiga poole. Peatuse tegime veel Laiuse vana õigeusukiriku juures, mille kogudus ühel hetkel ühe teise kogudusega kokku pandi, jättes kiriku vaikselt lagunema. Kui seal viimati käisime, oli katus veel enam-vähem peal, nüüd olid ainult müürid ja kellatorn alles. Kurb.. Ahjaa, kuna me parkisime õuele pehme liiva sisse, saime kaks korda järjest näha, kuidas CBR1000F-i püsti tõstetakse :)

Mustvee kandist sinna piknikupaika olid täiesti fantastilised teed. Vanad puualleed, orud, õitsvad rapsipõllud.. uhh! :) Imeilus! Kindlasti lähen sinna veel sõitma.

Mis siis lõpetuseks? Väga-väga äge oli, olgugi et Ivo siin kahe käega peast kinni hoiab:
ja siin kõnet peab:
Saime korporantidest tsiklimeestega rohkem tuttavaks, mõtlesime juba tulevaste ühissõitude peale, jagasime muljeid.. Ma olen kindel, et kõige parem osa algas muidugi siis, kui ma Tartusse tagasi jõudsin (kohustused.....). Ja kõige ägedam on see, et Kidari hakkas tõsiselt lubade peale mõtlema :)

Aitäh kõigile, kes tulid ja olid!!!

Täna veel: õhtul pühapäevane lõunaõhtusöök "Kaheksanda Oktaavi" järje asjus :) Ja viimased tööd ja homme juba teele.

NB! Hulga reise on jäänud ilma temaatilise reisipeota. Juunis ei jõua, aga otsustasin, et juulis pärast Serbia-reisi tuleb üks, s.t kuskil juuli keskpaigas.