Mõtlesin, et ei jaksa täna üldse blogida, aga võtan end siiski kokku ja kirjutan, sest kui jälle kirjutamiseks aega tekib, pole see enam üldse see.

Kõrgkoolididaktika kursuse lõpetamisest ei tahagi eriti kirjutada. Tunne on.. tühi, kurb ja kõikvõimas. Need jäljed, mis me üksteisesse selle ajaga jätsime, ei kao niipea. Täiesti kõrvalise asjana mainin ainult, et see toimus TLÜ senati ruumis ja - ohsa, saaks ainult ise ükskord sellises ruumis õpetada! Milline ruum, milline tehnika! Ooo!
Ainuüksi selle kursuse pärast tasub doktorandiks saada ja TLÜ-s õppida.

Peotantsu ma ei jõudnud, aga salsapeole küll. Õigemini..
Wilde uks oli lukus. Neil olla remont. Salsaisu aga oli nii suur, et kõndisin Casa trenni ja uurisin järgi, kas ja kus pidu tuleb. Selgus, et tuleb Kotka keldris. Läksime Kristaga sinna, Marten oli juba kohal ja tasapisi tilkus rahvast juurde. Mida polnud, oli muusika. Ainult telekas mängis vaikselt. Jälle tuli Martenil tsikibriki teha ja saigi meile salsamuusika :)
Hirmus hea oli. Istuda pea-aegu ei jõudnudki. See on ühe hea salsapeo esimene tunnus :)
Nüüd olen nii hingeliselt kui füüsiliselt korralikult "välja väänatud". Hea tühi olek uute asjade alustamiseks :)