India-igatsus

Reede õhtul oli jälle salsapidu. Bussis tuli väikestviisi väsimus ja kallale, aga kohale jõudes kadus see kui peoga pühitud. Oli rueda (uued ägedad sammud!), olid igasugused toredad inimesed. Tantsisin järjest, ühtki lugu vahele jätmata, kuni võhm otsa sai :) Laura ja Anne-Mari nägid väga armsad välja.

Laupäeval tegingi selle nalja ära, et jooksin miniseeliku ja kõrgete kontsadega bussi peale, käe otsas kõlkumas käekott, tantsukingade kott ja kaks tutikat tsiklirehvi. Bussijuhil ja kaasreisijatel oli nalja palju, aga see-eest saab järgmisest nädalast sõitma hakata!!

Tartus jõudsin turult läbi, koju, teised riided selga, asjad kokku ja jälle bussi peale. Tegime rollikirjutamistalgud (Kettamaailma larp!) kuskil Tartust väljas. Mul pole kunagi enne selliseid lihavõtteid olnud :) Läksime Marteni ja Toomasega kolmekesi Toomase pere suvekodusse, mis on tegelikult ehe vana talumaja. Kõik oli nii.. päris. Kõndisime mööda väikest liivateed ja eemalt puude vahelt paistsid vanad mõnusad majad ja suur aed. Sisse astudes tuli just selline tunne nagu kunagi vanavanemate või vanavanaisa juures käies, lõhn ja kõik oli samasugune. Väljas oli kõik päris vaikne, ainult mõned linnud laulsid. Lumi langes tasakesi.
Ahi ja soemüürid õhkasid sooja. Kõigepealt istusime laua taha ja sõime - midagi ei juhtu enne, kui pole kõht täis söödud, ja kolme peale saime kokku lausa kääbikliku hommikusöögi: maitsevõi, leivad, ehtne õunamahl (ma ju ütlesin, kõik oli päris :), tomatid, lihapirukad, maasink, praeliha tükid, salat, uhke kohupiimakook.. Siis vaatasime "Orikavana" filmi esimest osa ja hakkasime kirjutama. Ahi õhkas selja tagant sooja, köögis oli laud söögi all lookas, ja siis kõik see õuevaikus ja hubasus, mis ühe vana maja juurde käib..

See on üks neist õhtutest, mis elu õnnelike hetkede keesse lisandub.
Hetk, mida meenutada, kui töö ja kõik muu üle pea kasvab - tähtaegade kalendrit vaadates just see järgmise kuu vältel juhtubki, aga siis on, mida meenutada. Mõnes mõttes on blogigi nagu õnnelike hetkede kee, seda saab edasi-tagasi kerida ja meenutada.

Mul tuli ühe õhtu vestluse mõjul üks mõte, mis on natuke aega kirjapanemist oodanud. Me jätame endast igale poole killukesi maha ja meie elu lugu on tükikaupa teiste hoida. Ja igaüks näeb meid just läbi nende kildude.. igaühele erinevat värvi, erineva kujuga kild. Mõni näeb korralikkust ja süsteemsust, mõni näeb tuulepäisust, mõni näeb sinisilmsust, mõni näeb kaalutletud ratsionaalsust.. Igale oma.

Viimasel ajal on tohutu India-igatsus. Näen Shimlat unes, mäletan sealseid maitseid, lõhnu, värve.. See on imelik, sest iseenesest oli eelmine India-reis üpris kurnav ja tekitas mõtteid, et sinna küll niipea tagasi ei lähe. Nüüd aga aina mõtlen India peale..
Veel hullem, otsisin juba netist lennupiletite pakkumisi ja kirjutasin mõnele büroole, et mis ajaks sooduspileteid saada oleks.
Keegi ütles, et sama juhtub Aafrika kõrbes käinutega - nad jäävad alati tagasi tahtma. Õnneks mul Aafrika-kogemus veel puudub, nii et sinna ei oska tahta :)