Caca Brun ..

.. on ühe Lushi henna-juuksevärvi tootenimi :D
Tegelikult on see hea uudis, et Lush nüüd viimaks Eestisse jõudnud on, olen varem mõnes muus riigis nende tooteid ostnud ja rahule jäänud, näiteks on neil mõnusad kuivšampoonid (tahked seebilaadsed tükid), mis palsamiga koos kasutades väga toreda tulemuse annavad. Vahepeal ainult neid reisidele kaasa võtsingi, et suurte šampoonipudelite pealt seljakotiruumi kokku hoida, kahjuks said need pikapeale otsa, aga nüüd saabki varusid täiendada :) Omaette boonus on veel see, et nad kasutavad ainult looduslikke ja puhtalt kasvatatud komponente.

Muidu kipub nii minema, et kui on aega blogida, siis pole, millest ja kui on, millest, siis pole aega :) Viimased päevad olidki just sellest teisest sordist. Minu 29.02.08 oli nimelt sihuke: ..pool kaks öösel jõudsin Tartusse, kella neljani valmistusin konverentsiks, magama, kell seitse äratus, duši alla, turule, toidukraam konventi, jooksuga koju, pidulikumad riided selga ja konverentsile, konverents (sh ettekanne), konverentsi lõppedes poodi (hommikul olid poed alles kinni :), konventi, süüa tegema, teeõhtu alguseks söök valmis, õhtu avada ja esinejale jõudumööda toeks olla. Järelmõjuna möödus pea-aegu kogu laupäev magades, kui vahepealne puude ladumine välja arvata. Ahjaa, meile oli siia esimest korda hiir tekkinud ning reede öösel vastu laupäeva pidas kass jahti, kuigi päriselt ärkvele ei suutnud mind tuua seegi :) Jaht oli edukas, hommikul vedeles põrandal hiirelaip. Kass-loomake oli aga nii ära väsinud, et terve päeva põõnas temagi.

Järgmisel nädalal püüan natuke aega maha võtta, teen kooli- ja teadustöid ette, istun raamatukogus, tegelen korpusega. Neljapäevast algab juba kommerss, pühapäeval tuleb Göteborgi minna ja sealt naastes on jälle järjest esinemised.

Ahjaa.. neljapäeval oli meil jälle kõrgkoolididaktika seminar. Kuus tundi.. Ja leppisime jälle kokku, et seal räägitu jääb nonde seinte vahele, kuid oma lõppemotsiooni võin ehk jagada :) Öise bussiga Tartu poole sõites tundsin, et nende inimestega tahaks EPA klubisse Tanzulkale minna ja pool ööd tantsida, peo lõppedes Zavoodi siirduda, seal künklikul laual piljardit mängida ja hõõgveini juua ja kõigist maailma asjadest rääkida ja Zavoodi sulgemisel läbi valgeneva linna koidule laulvate lindude ja vaikse sirelilõhna saatel minu poole minna, erinevatele madratsitele ja magamiskottidele magama langeda ja suure lõuna ajal tasapisi ärgata, hommikukohvi teha ja veel istuda ja rääkida.
Oh, oleks ainult rohkem selliseid kursusi! See on imelik, aga kuidagi need teevad hinge ja südame nii lahti, et natuke aega julged inimestele öelda ka neid asju, mida muidu ei tihka ja hakkad üritusel esimesena plaksutama ja võid igaühe juurde astuda ja öelda: "Tere? Mis su nimi on ja kuidas sul läheb?"
Kuidas seda tunnet hoida? :)