lendamisest esialgu aitab

Läksin kell seitse unele, et reisiväsimus välja magada, aga muidugi otsustasid ühed tuunitud auto omanikud südaöö kanti meie akna all peo püsti panna. Mis siis ikka, kirjutan natuke, ehk tuleb uni tagasi.

Neljapäeval oli Göteborgis üpris vilets ilm, selline kodune - igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine.. Taevast sadas pidevalt midagi krae vahele ja kõik oli ühtlaselt hall. Veetsime Kaarliga paar tunnikest hoopis ostukeskuses, nagu Eesti noortele sobilik. Seal toideti muide väga hästi, 65 SEKi eest saime teada, kust on tulnud mõiste Rootsi laud - lihtsalt käisid ja võtsid salati- ja supi- ja leiva- ja kuumade jookide laualt, mis aga sisse mahtus, ja pealekauba toodi veel magustoit. Kui viimaks lennujaama viiva bussi peale läksime, tuli taevast veel vihma, aga 15 minuti pärast lennujaama jõudes hakkas juba mingit lörtsi kukkuma. Kaarlile juba öeldi check-inis (kas sellel on mingi hea eestikeelne vaste ka?), et lend väljub natuke hiljem, aga me peaksime ikka ilusti oma jätkulennule jõudma. Siis hakkas ootamine. Esialgu teatatud väljumisaeg sai ümber, vahepeal öeldi ainult, et veel ei saa ja ei tea ka, millal saab. Akna taga möllas korralik lumetorm ja lumesahad kihutasid muudkui edasi-tagasi. Paaritunnise ootamise järel ilmus viimaks lennuk, mis oli nõus meid peale võtma. Natuke aega pidime veel seal passima, kuni kiirendusrada uuesti puhtaks lükati ja lennukit lumest puhastati. Kogu vaeva peale ei saanud me ainsatki toidukupongi ja lennukis jagus ainult väikseid veetopse.

Mõtlesin varem, et olen õhuaukude suhtes immuunne, aga selle lennu lõpuks ma selles enam nii kindel ei olnud. Võib-olla oligi siis hea, et me kohe edasi lennata ei saanud..

.. nimelt jõudsime Kopenhaagenisse ajaks, kui kõik Tallinna lennud olid lahkunud. See oli mul esimene kord sellist asja kogeda, sestap esialgu ei teadnud, kuhu minna ja mida teha. Viimaks leidsime transfeerikeskuse (jälle: kas transfer centrel on head eestikeelset vastet?) ja ootasime tükk aega sabas. Igasuguseid musti stsenaariume tuli pähe, näiteks et peame öö lihtsalt lennuaamas veetma, näljased ja väsinud ja pahurad nagu me olime. Ühtlasi jõudsin mõelda, et neil inimestel seal leti taga on päris raske amet - nende juurde jõuavad inimesed, kes on väsinud, teadmatuses, ärritunud, kelle plaanid on sassi löödud, ja kelle jaoks ilmselt see transfeeriametnik on esimene inimene, kelle peale kõik välja valada. Ja need vaesekesed leti taga peavad ette ja taha vabandama asjade pärast, milles nad kuidagi süüdi ei ole ja mida nad kuidagi muuta ei saa.

Meil läks õnneks kõik hästi, saime taksokupongid ja hügieenikomplekti ja hotellikoha ja hommikuks uue pileti ja saime rahus end hotelli sõidutada lasta. Seal anti toad - minu omas oli näiteks suur kaheinimesevoodi, vann, minibaar, triikraud, veekeedukann koos kohvi, kakao jne pakkidega, telekas, kena kirjutuslaud.. Ja õhtusöögiks saime Pakistani restorani kupongi. Ja taksojuht oli sikh. Nii et.. Rootsi seminarist sai öö Kopenhaagenis sikhist taksojuhi ja Pakistani toiduga :)

See sikh oli huvitav tüüp. Juba ta välimus oli äge, mõnus habe ja helelilla turban. Esialgu arvasin, et ta on mõni neist moslemitest, kelle turbani värv midagi olulist tähendab. Tuli välja, et ta on Taanis juba hea kolmkümmend aastat elanud ja Indias käib nüüd pmst ainult turistina ja sugulasi vaatamas. Küsisin, mis identiteet ta pojal on, s.t kellena ta poeg end rohkem tunneb - taanlasena. Pandžabi (punjabi) keelega poeg küll veel hakkama, aga põhiliseks keeleks on tal ikka taani. Usu poolest on poiss veel üldiselt sikh, aga näiteks juukseid on ta juba lasknud lõigata (tõsised sikhid ei lõika neid iialgi). Sikhidega on seotud selline tõik, et Indira Gandhi (kes ei ole Mahatma Gandhi sugulane) surus veriselt maha rahutused Punjabi piirkonnas, mis ongi sikhide kant. Tema isiklike ihukaitsjate hulka aga kuulus kaks sikhi ja nemad ta viimaks maha lõidki.

Üritan nüüd uuesti magama jääda :)