.

Olen jätkuvalt haige. Vähemalt ei pea paar päeva kuskile minema, tõin koju küllaldased toidu- ja arstimivarud ja püüame lihtsalt vaikselt haiguse üle elada. Kass ja Mari põõnavadki praegu.

Viimase Loomingu Raamatukogu sissejuhatuses (Giacomo Leopardi "Mõtted") oli koht, mille Postimehes hiljuti avaldatud Aimla "satiiri" peale Oudekkile saatsin. Ma arvan, et see on väärt laiemat jagamist, siit see tuleb:

Seevastu häid ja suuremeelseid, kes üldsusest erinevad, peab üldsus vaat et teisest liigist olendeiks, nii et seetõttu ei arvata neid mitte ainult seltsiliste ja saatusekaaslaste hulgast välja, vaid nad jäetakse ilma ka ühiskondlikest õigustest; ja ikka võib näha, kuidas
neid kiusatakse taga just säärase tigedusega, mis on vastavuses selle rahva ja aja väikluse ja õelusega, mille keskel nad õnnetul kombel juhtuvad elama; sest nõnda nagu looma keha püüab end aina puhastada nendest vedelikest ja algmetest, mis ei sobi selle põhiliste koostisosadega, nii püüab samasugune loomus suurte inimkoosluste puhul neid, kes üldsusest tugevast erinevad, iseäranis kui see erinemine tähendab ka vastandumist, igal mõeldaval viisil hävitada või välja
tõrjuda. Häid ja heldeid tavatsetakse vihata ka seetõttu, et nad harilikult on siirad ja nimetavad asju õigete nimedega. Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis
neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.

(Eba/)Meeldiv teada, et see ei ole ainult eestlaste rahvuslik omadus, vaid vähemalt 19. sajandi Itaalias samamoodi toiminud :)

Tahtsin millalgi kirja panna ka lingvistikadoktorantide üldised võimalused/kohustused Eestis, eriti Leelole tervikliku ülevaate mõttes :) Ma ei oska öelda, kui palju on erialade vahelisi erinevusi, aga üldjoontes käivad vist kõigil asjad umbes nii.

Õppekava ja õppetöö
Nelja aastaga tuleb meil koguda 40 AP (1 AP = 40 tundi tööd), doktoritöö eest antakse 120 AP. Õppekavas on sisulisi traditsioonilisi aineid ainult mõni üksik, nt kõrgkoolididaktika. On doktoriseminar, milles võiks pidevalt osaleda ja ettekandeid pidada. Muud on individuaalained ehk asjad, mida sa ise teed: ülikoolis õpetamine, mitut sorti erialane tegevus (erialaürituste korraldamine, konverentsidel esinemine jm). Muidugi saab läbida kõiki kursusi, mis erialaselt või huvi pärast kasulikuks osutuvad. Lisaks oma ülikoolis pakutavale on vähemalt minu alal võimalik võtta veel Nordlingi ja NGSLT (Nordic Graduate School of Language Technology) aineid, mida korraldatakse rahvusvaheliselt ja just doktorantidele. Samuti saab osaleda Erasmuse programmis ja minna kas selle või mõne muu stipendiumiga ajutiselt mõne teise ülikooli juurde õppima. Ainepunktidel on tegelikult suhteliselt kõrvaline tähendus (normaalselt oma alaga tegeledes kogunevad need niikuinii), olulisemad on atesteerimised. Mind ootab esimene selline kevadel. Seal loeb kõik see, mida sa oma doktoritöö heaks teinud oled, s.t kontrollitakse teadustöö progressi.

Raha
Riiklikul kohal olijad saavad stippi 6000 krooni. Lisaks on võimalik ülikoolis 0,5 koormusega töötada. On grandid - teadusteemad, mille täitmises osalejatele võidakse grandist määrata sõidutoetusi, töötasusid ja stipendiume. Konverentsidel käimiseks võib raha taotleda grantidest, ülikoolist, eriti heal juhul doktorikoolist, erinevatest stipendiumifondidest (põhiline on meil vist Kristjan Jaagu stipendiumifond).

Üritused
Doktorantidele korraldatakse doktorikoole ja -seminare, kus kõik saavad oma parasjagu aktuaalseid probleeme tutvustada. Tihti tuleb ka kutseid muudele erialaüritustele, kus käimine on igati huvitav ja kasulik. Nordlingi ja NGSLT kursusi juba mainisin. Konverentsidel on doktorantidele tihti oma eraldi sessioonid, kus kraadiõppurid kogemusi vahetavad. Lisaks soodustatakse doktorantide konverentsielu sellega, et neile on tihti hästi soodsad osavõtutasud, vahel kordades odavamad. Või saavad nad üldse tasuta või pakutakse konverentsi korraldajate poolt sõidustippi.

Teadustöö
Doktorantuuri astudes peaks sul põhimõtteliselt olema doktoritöö kavand: nelja aasta plaan (mida tahad saavutada, kuidas sa seda teed, mis kasu sellest on). Muidugi võib seda plaani vastavalt töö käigule kohendada, kõike ei saagi alguses ette planeerida. Juhendaja peaks su tegemistega kursis olema ja sind vajadusel suunama, aidates segastest kohtadest üle ja hoiatades, kui töö rappa kiskuma hakkab. Minul on juhendajatega vedanud, igaühele soovitaks selliseid: alati saab minna nõu küsima, alati kuulatakse ära, ja MK aitab üldse hästi rajal püsida, hoiatades karide eest, mida ta oma pika teadlaseelu vältel näinud on (ära tööta üle, kitsenda teemat nii palju kui võimalik jne).
Neli aastat on tegelikult hirmus lühike aeg, nii et kohe alguses peab intensiivselt tööle hakkama. Artikleid, õppeaineid, esinemisi jms plaanides peab kogu aeg mõtlema ka sellele, kuidas seda oma töös kasutada :) Ja kui midagi asjalikku on räägitud, võiks üritada seda ka kirja panna, olgu siis artiklina või töö peatüki toorikuna.

Selline meie elu siis on :)