brr

Taga halvemaks, Maril lõi silmapõletik ka veel välja. Kuskil kella neljani öösel tuli iga natukese aja tagant silmi puhastada, sest ta sattus paanikasse, kui silmad enam hästi lahti ei tahtnud minna või kõik "udusse läks". Arusaadav. Õnneks anti hiljuti välja "Sõrmuse vennaskonna" uus trükk ja õnneks oli see juba meile koju kolinud ja õnneks polnud ma seda osa igiammu lugenud, nii et vaheldumisi siis "käisin" kääbikutega Tom Bombadili juures ja lippasin vatitikkude ja veenõuga kraanikausi vahet.

Koos kääbikutega rännule minemine äratas meeldivaid reisiunistusi, õnneks praegu ka on, millest unistada. Juuli alguses tuleb Austria-Ungari-Serbia-võib-olla veel midagi (Bulgaaria? Montenegro? Rumeenia?). Meid saadab Doonau jõgi: näeme teda Viinis, Budapestis, Belgradis, Novi Sadis.. Kohtame sõpru, kindlasti joome Novi Sadis sealset hurmavat jääkohvi, külastame mootorrattaklubi, istume Petrovaradini müüridel.. See on ideaalne aeg arbuuside söömiseks, siis on seal maailma parimad arbuusid. Taskunoa peab kindlasti kaasa võtma :) Ja päevalillepõllud on sel ajal õites. Sõidad - ja tee kõrval on lõputu kollaste päikesenaeratuste väli. Päikest ennast on seal üleüldse palju. Ilma päikesekreemita välja minemine ei tule kõne allagi.

Sügisel läheme õe ja Mariga Türki. Kindlasti külastame Alperit, istume teiste vanade sõprade ja tuttavatega mõnes kenas kohvikus ning käime kohtades, mis eelmistel kordadel veel külastamata jäid. Edasi? Eks paistab, kas Ankara või Adana :) Kui Adana, siis teeme kindlasti ühe sutsu alla Mersinisse, Vahemere äärde. Kui aega jääb, vaatame veel ida poole, ehk jõuame isegi neid muistseid linnu vaatama, kus veel tänapäevalgi aramea keelt räägitakse. Ja kõik muu - sini-sinine taevas, iidsed ehitised, alati müstilise ja kutsuvana kõlav kutse mošeesse teenistusele, värskelt puu otsast nopitud granaatõun, imeilusate peakatetega uhked kaunitarid.. ma mäletan ikka veel kõiki neid põhjuseid, mis oleks meid selleks talveks Türki elama viinud, kui poleks tekkinud olulist vajadust siia jääda :)

Bilbo ütles alatasa, et maailmas on ainult üks tee ja et see on nagu suur jõgi: iga ukselävi on allikas, iga rada lisajõgi. "Ohtlik asi, Frodo, on uksest välja astuda," rääkis ta. "Tõstad jala teele ja kui nende järele hoolikalt ei valva, siis ei tea kunagi, kuhu ta sind lõpuks välja viib.
J. R. R. Tolkien "Sõrmuse vennaskond"