Itaaliast. Joogist. Söögist.

Jätsin vahepeal kohvijoomise maha, aga sellega arvestasin juba ette, et Itaalias tuleb režiimi rikkuda. Sealset kohvi lihtsalt ei tohi joomata jätta :)

Mul on mulje jäänud (võib-olla ka eksin), et Eestis tehakse erinevat liiki kohvi kas masinaga või lihtsalt samale kohvile erinevaid asju lisades. Itaalias tähendavad erineva nimega kohvid tõepoolest erinevaid asju. Imestasime juba esimestel päevadel, mis kummalised kaheosalised kannud poes müügil on. Matteo juures mägedes sai mõistatus lahenduse. Need on espressokannud! Meil on ka nüüd üks selline (kui me kodus oleme, tulge palun espressot jooma :)
Kannu alumisse ossa valatakse vesi. Filtrisse pannakse vastav kohvipuru ja keeratakse kogu kupatus kokku ning pannakse pliidile. Kuumenemise käigus hakkab vesi läbi filtris oleva kohvipuru üles kerkima ja viimaks ongi kannu ülemises osas suurepärane kange espresso. Pikalt ei tohi seda aga keeda lasta, sest siis lahustuvad ..mõrud asjad.. kohvis ja see tuleb kibe. Itaalias ei olnud kibedat kohvi!! Küll ma imestasin, aga siis sain aru, miks.
Keegi ei ole meie kohvikuneiudele lihtsalt seda trikki õpetanud. Või neile masinatele, mida nad kasutavad.
Ja seda toredat kohvi juuakse tillukese tassidega, sest see on tõeliselt kange.

Piim aetakse ka kuumaks, selleks on jälle omaette kann ja selles on sihuke sõela moodi asi, mida kiiresti solgutades piim vahtu lüüakse. Seda eelmainitud kohvile valades saabki selle õige cappuccino.

Kui kohvikus piisavalt kõva häälega "CAFFE latte" ei ütle, saab klaasitäie kuuma piima. Võeh!

Kuuma šokolaadi mõistesse suhtutakse aga Itaalias täie tõsidusega ja sõna otseses mõttes. Ei lahjat laste kakaojooki, kuum šokolaad on just see, mis ta olema peab. Kuum, paks, lõhnav.. šokolaad.

Vein käib iga söögikorra juurde. See on nii iseendastmõistetav, et ma ei hakanudki vaidlema, põhimõtteliselt ma ju veini joon küll. Söögikorra alustuseks korgiti vein lahti ja pandi enamasti ka juust lauale ja siis alles hakati vaatama, mis edasi saab. Roomas, kus ise süüa tellisime, suutsime alkoholist hoiduda, aga mägedes ei küsitud "Kas te veini tahate?", vaid: "Kas valget või punast?" Ja veinid olid OI kui head. Ma mõtlesin varem, et mu maitsemeeled on lihtsalt veini osas tuimad, et seda erinevate veinide ja juustude maitseühtlust ei tunne (kallitel cateringidel või nii). Apenniinide mägimajas kogesin esimest korda, kuidas vein ja juust võivad täiusliku terviku moodustada. Jälle üks asi, mida on raske kirjeldada, jääb ainult soovida, et igaüks saaks seda kogeda :) Vein oli muidugi isetehtud ja juust samuti sealtkandi talumehe töö.

Ja Matteol oli veel eriline üllatus varuks. Rakia!!! Vahest on isegi hea, et ainukest mulle väga maitsevat kanget alkoholi ei saa kuskilt osta. Seda pruulivad Balkanimaade heade inimeste vanaisad ja vanaonud ja muud vanemad meessugulased ja seda jagatakse sõpradega ja see on plastpudelis. Ja maitseb jumalikult! Matteo oli selle samuti saanud sõbralt, kelle vanaisa kaunist märjukest pruulib. See on põhimõtteliselt ähmake, tehtud puuviljadest. Jah. Pirnidest või õuntest või ploomidest. Õnneks see ka maitseb sedasi, nii et muid variante ei pea pikalt kaalumagi.

Mägedes saime ka ehtsat punši. Seal oli üldiselt rõskem ja külmem ilm ja inimesed kogunesidki tillukestesse külakohvikutesse, et midagi kuuma naha vahele saada. Sealse punši puhul olid juba ainuüksi aurud sellised, et juues pidi hinge kinni hoidma, muidu põletas ninakarvad ära. Pea-aegu.

Itaalia söök on nii hea kui võibki arvata. Värsked, rasvased, juustused, tomatised asjad peavadki head maitsma, see on juba retseptis ette kirjutatud! Nagu oligi karta, et kannata Eestis saadaolevad pitsad ja pastad Itaalia omadega võrrelda. Mõtlesime, et asi pole ehk selles, et meie kokad süüa teha ei oska, Itaalia kokkadel on lihtsalt kasutada palju parem tooraine. Pasta puhul on muidugi omaette märksõna see al dente, mille tõelise tähenduse alles Itaalias teada saime. Ma püüan ära õppida, kuidas Itaalia sorti pizzasid ja pastasid teha saab. Kindel on see, et Barilla pastatooted on hea materjal alustamiseks, need on ka Eesti poodides saada! Toskaana kokaraamat muidugi tekitas tahtmise värske pasta tegemine käsile võtta. Retseptis tundub see päris lihtsana :)

Toskaana piirkonnas olid huvitavamad toidud. Kõigepealt pasta Matteo moodi:
vesi keema, vette soola, õli. Keevasse vette pasta ja tükeldatud lillkapsas. Samal ajal puhastada sibulat, küüslauku. Need lähevad koos oliivõliga vaiksele tulele hauduma. Pasta kurnata. Juust (nt pühvlimozzarella) samuti pannile. Kuumaks, kogu panni sisu pastale peale. Siis maitsestamine: münt, basiilik, tüümian, seesam, kuivatatud tšillitükikesed, must pipar. Kui on soov ka maitseõli lisada, siis see läheb kõige viimasena peale. Segada, natuke veel pliidil seista lasta.

Ühel õhtul viis Matteo meid külla oma sõbrale, kes peab üleval mägedes hobuseid. Ta on seal taastanud ühe suure vana karjuste hoone, kus ise elab ja külalisi vastu võtab. Juba mäkkesõit oli elamus omaette, läksime läbi kastanimetsade kõigist küladest kõrgemale ja päike loojus ja all orus särasid vastu väikelinnade tuled ja kaugemal paistis meri ja taevas lõid tähed hästi eredalt särama. Hobused lõpetasid õue peal söögiaega, neid oli seal oma kolmkümmend ja nad on vabapidamisel, s.t saavad farmi territooriumil vabalt liikuda ja ka õpetamine käib leebete meetoditega. Kui jahedamaks kiskus, läksime majja - see oli suur-suur palkidest ruum, hiiglaslikus nikerdustega kaminas lõõmas tuli, mõned alumiste külade inimesed olid tulnud end soojendama ja juttu puhuma. Kohe avati uus vein ja toodi juust lagedale (see kooslus, mida ma enne mainisin). Hirmus lugu, aga me olime just enne Matteo tulekut linnas pitsat söönud, nii et põhimõtteliselt olid kõhud kurguni täis. See oli valearvestus :) Nimelt oli köögis üks piirkonna kuulsamaid kokki, kes ekstra meie jaoks õhtusööki valmistas. Mõelda, selline õhtu, ja meie sõime enne kõhud pitsat täis! Varsti toodi söök lauale - trühvlipasta, valmistatud värsketest isetehtud makaronidest, erilise juustukastmega, ahjus krõbedaks küpsetatud. Sõime selle õndsalt ära ja mõtlesime, et ehk sellega asi piirdub (vaene väike kõht), aga me olime sügavalt eksinud. Järgmisena toodi lauale salat: kohalikud ürdid, tomatid, apteegitill, erinevad rohelised asjad, apelsinitükid, eriline kaste. Siis järgnes ahjuliha, hoopis teistsugune kui meil: imeõrnad peened viilakad ürdikastmes (viilu paksus oli võrreldav prosciuttoga). Siis tuli ahjuvorm: kartulitest, lihast ja oliividest tehtud pasta mingite vürtsidega, ahjus küpsetatud. Siis tulid viigimarjad siirupis. Nende juurde toodi veel eriline juust, mida just sellises koosluses sööma pidi. Ja lõpetuseks kolmekuningapäeva küpsised. Me olime kangelased! Suutsime kõik ära süüa ja kandikudki saiaga puhtaks lakkuda, nagu sealne viisakus nõuab.
Aga millised maitsed!
Ja võõrustaja vabandas veel, et kokal on kiire, ta peab alla külla minema, seepärast on eine selline tagasihoidlik.
Mis meist küll oleks saanud, kui kokal kiire poleks olnud!

Aga eile õhtul Lätis pandi meile lauale keedukartulid ja kanavorstikesed ja peale pikka pitsa+pastaelu maitses see omakorda taevalikult! Varahommikul bussi peale minnes kujutlesin mitte pastategu, vaid seda, kuidas ma lihtsalt kartuleid keedan.
Tehtud!