Itaaliast.

Tund aega enne Valga bussi väljumist tegin veel tööd. Nagu ka eelnenud ööl. Ja eelmisel ööl enne seda. Ja päeval, ja eelmisel päeval ja.. Vahepeal tundus, et tegelikult pole Itaaliat olemaski, on ainult pime ilm ja töö. Asjade pakkiminegi käis viimasel minutil. Läpaka jätsin koju. Otsustavalt.

Kõigest hoolimata alustasime viiekesi - Olga, Marten, meie - oma teekonda Massasse. Esimese reisiõhtu veetsime Valgas Koljati, küüslaugukartulite, Alieni ja Predatori seltsis. Tarkade kogu otsustas visuaalse vaatluse põhjal, et Predator on nokkloom ja Alien on dinosaurus.

Hommikul - või õigemini öösel - oli meil äratus kell pool viis. Kohv ja singileib ning Lugaži jaama rongi peale. Pilet Riiga maksis 2.24 latti. Riias buss (lennujaama viivad nr 22 ja 22A), traditsiooniline värske apelsinimahl lennujaamas, viineripirukad ja lennukisse magama.

Lugaži:


Rooma:


Esmamulje Itaaliast oli "soe ja roheline". Päike paistis, rohi lõhnas, linnud laulsid. Kevadist tunnet vürtsitas üks mu lemmiklaul omamoodi esituses, rongi tekkisid mustlaspoisid ja hakkasid käriseva süntesaatori saatel laulma "Bessameeeee.. bessameee mucho..", seda võimalikult inetult, et inimesed neile kiiremini raha annaksid (põhimõttel: kui raha annad, siis ma jään vait või vähemalt kõnnin sust eemale).

Rooma oli nagu.. Rooma ikka :) Kunsti, arhitektuuri, kirikuid oli nii palju, et viimaks ei viitsinud isegi fotokat tõsta. Võtsime teadmiseks: arhitektuur. Tegelikult oli kogeda palju, aga see oli rohkem vaatamiseks kui ümberjutustamiseks. Miskipärast jäi eriti meelde muistne tee (Appia Antica), aga seda võis põhjustada asjaolu, et see oli pikk ja hea kaardita ja me kõndisime seal plaanitust märksa kauem. Ja siis tagasi.

Appia Antica:


Eriti Appia Antica piirkonnas jäi silma ehitusmaterjalide taaskasutus: müürid ja majad koosnesid eelmiste müüride ja majade detailidest:

Muuhulgas oli seal isegi vanade marmorkujude ja siltide tükke :)

Nädalavahetuseks läksime mägedesse.


Käisime maalilistes tillukestes mägilinnakestes, külastasime hiigelsuurt vana vesiveskit, nägime mägede äikest, varjusime vihma eest mere kohale mägiküla kohvik-kultuurikeskusse, õppisime mõne Toskaana toidu tegemist ja tõelise espresso valmistamist..




Võime ka kinnitada, et Pisa torn on endiselt viltu. Selle kohta ma pilti ei pane, sest sellest on niigi hämmastavalt palju pilte. Olja ja Marteni majutaja rääkis, et ta õppis kaheksa aastat Pisas ja oli sunnitud iga päev neli korda viltuse torniga platsi ületama. Kuna seal vahetpidamata kõik huvitavaid poose võtavad ja pilte klõpsivad, sattus ta tahtmatult tuhandetele ja tuhandetele fotodele :) Kui te mõnda Pisa fotot näete, vaadake, ehk on seal üks tore lõunaitaallane mööda kiirustamas. Pisa linnast hoopis selline ilus vaade:


Roomast ka veel paar kena vaadet:
sellel pildil mõned samuraid koos leegionäridega Kolosseumi ees :) Kolosseumi ümber tuiavad kulunud punastes ürpides väsinud roomlased, kellega koos võib kena raha eest pilti teha ja karjuda.


Midagi Jürgenile: uus ja vana Renault


Raamatuarmastaja pankrotipesa:


See oli korralik antikvariaat, teemade järgi sorteeritud ja puha. Oli ka üks teine, kus juba müüja oli vaatamisväärsus omaette - pisike valgepäine vana, paksuklaasiliste prillide ja täpselt sellise näoga, et mõned raamatud peidab ta klientide eest ära - et need kogemata halbadesse kätesse ei satuks.

Viimasest õhtust meil polegi pilte. Igatahes..
Võtsin Eestist oma peened salsakingad kaasa. Trennis ei või me parketi tõttu sihukesi kanda ja salsapidusid mahub mu tihkesse graafikusse viimasel ajal häbematult vähe, nii et kavatsesin Roomas tantsida nii palju kui võimalik. Kahjuks läks salsakingadega nagu vihmavarjuga - kui see kaasas on, võid kindel olla, et vaja seda ei lähe. Viimasel õhtul paistis siiski tantsimine kindel olevat. Meil oli ühe salsaklubi aadress ja teise pidime peale õhtusööki minema koos Olja ja Marteni majutajaga. Selles teises aga selgus, et salsa hakkab alles kl 23. Siis läksime otsima meie majutajat Danielet, et me peavarjuta ei jääks. Daniele oli mingis sambaklubis, kus pidid esinema tema bongomanidest sõbrad. Olin bongoetenduse suhtes väheke skeptiline, aga sinna me siiski läksime. Ja oh sa! Ei mingit kurvastust ärajäänud salsa pärast. Lava oligi täis erinevaid Aafrika trumme ja muid muusikariistu ja mehi, kes neid väga osavalt mängisid. See ei olnud niisama jämmimine, nad esitasid konkreetseid Aafrika lugusid ja rääkisid juttu juurde, millest me küll kahjuks aru ei saanud. See muusika oli nii.. ma ei oska kirjeldadagi. Tegelikult olime me kõik vist väsimusest ümber kukkumas, aga need rütmid tõid elu kohe tagasi.

Midagi sellist:


Publik istus muidu paigal, kuulas ja plaksutas kaasa, aga lõpus läksid mõned inimesed tantsima. Arvake, kas Mari lendas siis hetkega lava ette ja kukkus seal ühe kenasti klanitud meesterahvaga võidu rokkima? Kui kontsert läbi sai ja klubist ära läksime, lahkus ta ovatsioonide saatel. Ei tea, mis ta veel 12 aasta pärast tegema hakkab? Kindlasti on see lugu, mida 16. sünnipäeva lauas sajandat korda pajatada: "Mari, kas mäletad, kuidas sa nelja-aastasena südaöö paiku Rooma bongopeol mingi geiga lava ees rokkisid?" - "Ema, ÄRA hakka jälle peale!"