.

Möödunud nädal kujunes nii intensiivseks, et täna lihtsalt sõime, magasime ja lugesime. Isegi kass ei viitsi möllata, vaid sätib end solidaarselt kuskile külje alla ja nohiseb magada. Homme hakkan virgaks :)

Kõrgkoolididaktika talvekool oli tõsine tase. Kogesime kogu aeg uusi asju ja siis alles seletati, mis see oli ja miks see nii oli. Esimest korda tajusin teadlikult grupidünaamikat, mida oskuslikult juhiti. Kujunesime viisakalt distantseeritud seltskonnast võimekaks ja tegusaks kambaks, kolmandal päeval olid juba "sisenaljad" ja koos võis töötada kellega tahes. Rühmaprojekte on elus olnud ikka omajagu, aga alles nüüd sai teada, kuidas rühm töötab! Osad meetodid olid tuttavad Euroopa Noorte projektidest, aga minu mälu järgi on nii efektiivne grupitöö õnnestunud vaid korra, muudel puhkudel on konfliktifaas jäänud lõpuni kestma. Ideaalis võiksime edaspidi õppejõududena suuta auditooriumis istuvatest üliõpilastest rühma kujundada ja seda juhtida, nii et kõigi töövõime paraneb.

Ma küll ei kujuta ette, kuidas seda teha, kui pooled üliõpilased läpakatega MSNis istuvad ja sõjamänge mängivad. Aga küll ma midagi välja mõtlen!

Viimasel ööl rääkisime Lilianiga kella kaheni juttu ja jäime siis sügavalt magama. Lausa nii sügavalt, et alles hommikul saime kõrvaltubade elanikelt teada - meie ukse taga oli kella kolme ajal serenaadi lauldud :)

Reede hommikuks tundsin, et olen end täiesti tühjaks rääkinud. Intensiivselt, emotsionaalselt. Tunne oli samasugune nagu vanasti kutsekas õpetamisnädala viimasel päeval, saaks ainult rahu ja vaikust :) Sellest hoolimata tuli Bionina jaoks veel suu korra lahti teha. Raadios oli tõtt-öelda hulga mõnusam rääkida, nüüd oli üks mikrofon särgi alt läbi ja teine kõlkus pea kohal ja prožektor oli näkku tõmmatud ja lähedusse kogunes uudishimulike pealtvaatajate seltskond. Ja iste oli ebamugav :) Räägitud sai, aga rääkimisväsimus andis kindlasti tunda.

"Üks tulekummardaja ütles mulle:
"Rumal, sa palvetad selle poole, mida sa ei näe ega kuule ega saa käega katsuda."
Ja mina talle:
"Rumal, sa palvetad selle poole, mida sa näed ja kuuled ja saad käega katsuda."
Ütle, sõber, kas ongi olemas teistmoodi vaidlusi!"
Ain Kaalep, Jumalatosin (LR 2008/1)

Töö juures tuleb vastutust ja ülesandeid juurde, samas läheb tänu sellele veel huvitavamaks. Korteri laiendamise asjus on esmane selgus olemas. Tasapisi tuleb hakata ette valmistama oma tulevasi loenguid. Uuel semestril olen magister referendi ametis. Teadustöö on etapis, kus saab auru juurde panna.
Töökad ajad. Huvitavad.

Teen reklaami ka. Ilmus Akadeemiake number 2! See on õpilaste teadusajakiri, üllatavalt huvitavate, värskete ja tasemel artiklitega. Värskes numbris:
Lõuna-urvalind Sõrves (Hillar Liiv);
Eesti keele vokaalisüntesaator (Mihkel Aamer);
Luulet (Hõbe Ilus);
Ööliblikate söödaeelistused Põhja-Muhu kadastikus (Uku-Laur Tali);
Haljala Gümnaasiumi rebaste päeva kombed (Helen Kaasik);
Emajõe veetaseme kõrgseisud Tartus aastatel 1946-2005 (Tuuli Vallisoo);
Minu isa Afganistani sõjas (Sandra Süda).

Kioskist seda osta ei saa, küll aga tellida või raamatukogus lugeda.

Teisipäeval Göteborgi. Võib-olla sealt jälle kirjutan, praegu tuleb teadustekstidega jätkata.

Sõnad
otsas