uus hingamine

Pärast viimast postitust magasin kõigepealt kaks päeva kõik sisse ja maha.. nii piiritu väsimus oli, et esimest korda augustist saadik jõudsin Tallinna alles esmaspäeval ja töölegi jäin hiljaks, kuna telefoniäratus keeldus hommikul häält tegemast ja jättis mu hommikusest rongist maha. Oli selline tunne, et tahaks end enda sisse kerra kerida ja seal vaikselt lihtsalt olla. Ma tahaks pea-aegu kogu aeg olla see vaikne tüdruk kaugemas servas..

kuigi vahepeal peab häält tõstma nende eest, kes ise seda teha ei saa. Ka seda tuleb teha, ja see on väga oluline. Väga. Ma loodan, et järgmistel kuudel õnnestub seda häält üleval hoida, aga see on nüüd üks teema, mida ma siin kunagi pikemalt lahti ei kirjuta. On asju ja lugusid ja inimesi, mis parem.. las olla. Mitte blogis. Võib-olla räägin sellest siin kunagi mingil teisel kujul, kui lugu on läbi ja loodetavasti õiglase lahenduse leidnud. See ei ole mu isiklik lugu, osalen vaid ühe osapoole sõbrana, ja vahest pole mul õigustki siin seda lahata.

Kui ei jaksa mõelda või tunda, aitab alati töörügamine. Ja tööd sel nädalal jätkus ja jätkub, nädalavahetuski läheb sujuvalt ära. Lihtsalt töö, ülesanne, keskendumine; seni, kuni kõik stabiliseerub ja elu edasi läheb. Juba hakkabki minema :) Jaanuaris lendame pere ja paari sõbraga päikest otsima. Tüüpiline viie-minuti-otsus! Ja milline õnn, et mul on sõbrad, kelle käest võib küsida seda neile vist juba harjunuks saanud küsimust: "Mida sa teed sel-ja-sel ajal?" ja kes ütlevad, et jah, muidugi lendame!! Ja et on töökoht, kus öeldakse: "Muidugi mine!!" ja et doktorantidel ei ole jaanuaris sessi :)

Kes tahab jaanuaris nädal aega kassi hoida? :)

Ja M. käis korra Eestis ja jõime veini ja laulsime kogu õhtu nagu vanasti, ja ta mõtleb tõsiselt Eestisse tagasi kolimisele ja see oleks üks vägevamaid asju, sest ma tunnen alatasa tast väga puudust..

Järgmisel nädalal lähen ühel õhtul peale terminoloogiapäevi ühe keskkoolineiuga Chocolateriesse. Tahaksin kangesti ta blogi siia linkida, aga ei tee seda vist kunagi, sest ilmselt ta ei taha avalikkusele kirjutada.. Tal on süda õiges paigas ja ta julgeb asju mõelda ja öelda ja ma usun, et isegi kui ta suureks kasvab, saab temast üks äge täiskasvanu, ehkki ta ise seda veel ei tea.. ja mul on veider tunne, sest ma olen kümme aastat vanem ja ometi mäletan veel nii hästi seda, millest ta räägib ja kirjutab. Natuke nagu.. kohtaks ajamasinas ennast. Kuigi ma täpselt ei tea, mida peaks ajamasinas kohatud endale ütlema. Ja kas on vajagi? On asju, mida peabki läbi vigade ja kogemuse õppima. Ja mida ütleks praegusele minule kümme aastat vanem mina?
Või mida ütleb kümme aastat noorem? ...

..
Kõik, mida näevad, peidavad
nad sügavale hinge,
ja sinna kirjutavad nad
päev-päevalt aastaringe.
(Henno Käo)

Tahtsin jälle kõik korraga hingelt ära kirjutada ja umbes nii vist õnnestuski. Nüüd on vaja üks artikkel lõpetada ja siis teise artikliga tegeleda ja siis tõlkida ja siis võib öelda, et pea-aegu oleme järjel. Peaks paar virga doktoranti sõna ka lisama - kõigi kodutöödega olen mäel ja tähtaegades, artiklid valmivad, kevadsemestril saame väga hea seltskonnaga kolm korda Rootsis käia (siiski, sellega kaasnevad kuuldavasti päris-päris karmid ja mahukad kodutööd, nii et nalja pole), on juba paar järgmise artikli ideed, üks suurem rahvusvaheline kirjatükk on kohe-kohe trükist tulemas (huvitav, kas ka rahvusvaheliste ajakirjade puhul saavad autorid oma tasuta eksemplari?)..

Kuskil sisimas oleks nagu peidus üks fööniks.. paned ennast üleni mingisse asja, põled läbi, kustud, väsid, tõmbud endasse ja siis - säde, uus süttimine, uus tuli ja jaks.
Päikest oleks ikkagi vaja. Lähme toome!