uskumatu päev

Emotsioonide kiirtee..

Tegelikult algas kõik juba reedel. Pumpasin end Citrosepti täis, ronisin haigevoodist välja ja läksin rongiga Tallinna. Ma sain endale elu esimesed professionaalsed ladina tantsude kingad! Võib-olla see ei kõla nagu midagi erilist. Noh, saab ju raha korjata ja lihtsalt poodi minna ja osta ja..
Aga see oli teisiti. Need kingad ei ole lihtsalt järjekordne jalatsipaar. Need tähendavad veel paljusid salsapidusid, uusi trikke, aina kasvavat vilumust, päikeselist muusikat ja päikeselist seltskonda, ja lõputult palju seda TUNNET, mis salsatades tekib. Standardit oli ka tore tantsida, aga mitte kunagi nii palju, et oleks eraldi läinud tantsuvarustuse poodi otsima ja puha..
Ja muidugi said need kingad kohe ka sisse õnnistatud - Gero salsapeol, mille pärast ma tõtt-öelda Tallinna läksingi. Kingad on oma hinda väärt, kerged ja tugevad ja kindlad ja.. saaks nüüd kontsadel korraliku tasakaalu ka kätte :)

Hommikul tulime Marteniga 6.40 rongiga Tartusse tagasi. Väsimus oli nii suur, et isegi klassikalised kõvad puupingid ja külm ventilatsioon ei suutnud und rikkuda. Jõudsin peale rongi kodus veel natuke magada, siis hakkas lähenema konventi minemise aeg. Sättisin end kenasti valmis, kassi käest vahepeal oma sokke ja sukki tagasi vallutades. Tarmo pani tuld ahju. Hakkasin vist juba saapaid jalga panema, kui äkki kostis õudne verdtarretav näugumine, hädas kassi hääl. Mulle meenus kohe Vigri, kes kunagi solvudes ahju ronis, ja ahjuust avades sööstiski sealt välja otsast põlev kass.. Paanikas põgenes ta esialgu igale poole, viimaks saime ta kätte ja ära kustutatud ja natuke maha rahustatud.. Aga kell oli juba nii palju, et mul tuli igal juhul minema hakata, nii et Tarmo jäi kassi rahustama ja ma jalutasin konvendi poole, pea täis neid "Aga kui......." mõtteid ja käed šokist värisemas.

Konvendis oli üks asjakohane sündmus, mis viimasedki šokipidurid vabastas, nii et kogu paanika pääses korraga välja, kontrollimatu nutt, mis algas pigem lihastest kui emotsioonidest. Loodus on naistele võimsa maanduse sisse ehitanud :) Mul tuli nüüd isegi meelde, millal ma veel nii olen nutnud, kõik need korrad on mingi šokiseisundiga kaasas käinud. Jõin muudkui külma vett peale, et vahelihas (või mis iganes lihas kontrollimatuid nuukseid pumpab) maha rahuneks, siis söötis Kidari mulle lusikaga suhkrut sisse, viimaks tegime kahekesi hingamisharjutusi nagu sünnituse ajal :D Ainult hinge kinni hoides oli rahulik, nii kui hingama hakkasin, läks jälle käest. Siis läks saalis tegevus edasi, ma tahtsin rebastuppa rahunema minna, et rongkäiguks enam-vähem korras olla. Kidari aga hoidis mind koridoris ja pani ikka sügavalt hingama, nii et saime saalis toimuvat vähemalt kuulata. Seal said jutud läbi ja rebastuppa pääsemise asemel nügiti mind ikkagi saali. Avaldasin oma kartust, et võin seal jälle suvalise asja peale tahtmatult nutta lahistada ja Kidari ütles, et seda niikuinii. See "niikuinii" siis tuligi :)

Et siis.. värvid! Ma sain värvid! Ja alles hommikul rongis olin jõudnud Martenile kiita, kui hea on rebane olla.. Jälle pisarad, kallistused.. küll oleks hea, kui saaks sellistel hetkedel mingist nupust emotsioonid vaiksemaks keerata, et mõistus töötaks ja oskaks kõiksugu nutikaid ja sügavamõttelisi asju öelda, seeasemel et muudkui pisaraid valada ..

Siis oli tõrvikurongkäik. Minu esimene! Eelmisel aastal olin sel ajal ju Inglismaal ja volbri ajal Indias. Külmast hoolimata oli ilus, igal pool lauldi ja kuskil ees kõmasid trummid ja tõrvikud ja lipud ja.. Pärast käisime kohvikus ja siis istusime konvendis ja võõrustasime lühidalt külalist (Lauri, tervitan ;) ja just õigel ajal helistas Crom ja kutsus meid veinile ja killud toovad kindlasti õnne ja õhtu lõpetasime Ugalas..

ja ma olen paduväsinud, aga lihtsalt pidin selle siia praegu kirja panema, et emotsioonid laseks magama minna.