Veri ja pisarad

Täna oli minu kord kaubamaja elevaatoril üles sõites selja taga pehmet mütsatust kuulda.. Kui selja taha vaatasin, oli seal all kägaras vanatädi, pea allpool. Tänu Kidari seiklusele olin varem juba uurinud, kus täpselt need elevaatori peatamise nupud asuvad, nii et sain trepi kiirelt seisma. Sealt edasi siiski korrektne käitumine ei õnnestunud, ma ei jõudnud meestele karjuda, et nad teda püsti ei tõstaks. See kord läks siiski õnneks, kael ja selg olid ilmselt terved ning toetades suutis ta kõndida. Kutsusin kohe kiirabi ja jäin temaga istuma. Ta ei mäletanud enam, kui vana ta on ja kus ta elab.. uuris oma rahakoti vahel olevaid pabereid, et ehk sealt leiab mõne vihje elukoha kohta. Ja küsis iga kümne sekundi järel, kuidas ta oma pea ära löönud on ja mis juhtus. Ja et ma teda üksi ei jätaks. Šokiseisund. Seletasin muudkui, mis juhtus, ja kui lõpetasin, küsis ta uuesti, nii et kohustuslik kannatanuga rääkimise funktsioon sai hõlpsalt sisu :) Verd oli ka, kukkudes oli ta end siit-sealt katki teinud. Kiirabi tuli oma nime õigustades kärmelt ja edasi tegelesid temaga juba nemad. Kergelt värisevate kätega kõndisin ära ja muidugi meenus, mida kõike oleks võinud veel teha :) Helistades jäi ütlemata, et ta on teadvusel ja šokiseisundis ja oleks ehk veidi aktiivsemalt võinud veenda teda istumise asemel pigem pikali heitma..

Pisarad olid eile. Maril annab ikka tunda, et ma palju ära olen, sõnakuulmise ja jonniga on varasemast rohkem tegu. Tal on kaht liiki kisasessioone ja päeval linnas oli siis esimene. "Ma NIIIII väga tahan neid haldjatiibu!! Ma olen KAKSKÜMMEND aastat neid igatsenud!" Juhtisin tähelepanu asjaolule, et ta on alles nelja-aastane. "Ma olen neid tiibu NELI aastat igatsenud!" Mul oli tõesti hädasti üht pidulikku seelikut vaja, nii et poest kohe lahkuda ei saanud, proovikabiinis saatis passitamist katkematu jorin: "Muidu ma ei saa ju lennata! Issi kindlasti ostaks need mulle! Mul on NII vähe asju!" ja kui seelikuga kassa poole suundusin, siis raevukad tingimuslaused: "Kui sa neid mulle ei osta, siis saan ma TÕELISELT vihaseks!! Ma lähen muidu lastekodusse elama!!". Kisa peale siiski asju ei osteta, nii et lahkusime poest ilma roosade tiibadeta, aga kogu tee koduni üürgasid Jeeriko pasunad täiel rinnal. Vahepeal hetk puhkust, paar hingetõmmet ja siis jälle otsast peale.
Õhtul olid teist sorti pisarad. Olin terve päeva teinud selgitustööd, et õhtul lähen konventi ja nad on issiga kahekesi kodus. Mida lähemale aga õhtu jõudis, seda vastuvõetamatumaks see mõte Marile muutus. Ja see oli teistmoodi nutt; kui päeval röökis raevukas jonni täis isiksus, siis õhtul klammerdus jala külge ahastav laps, kes ei tahtnud, et emme kuskile läheb. Viimaks istusime ja nutsime mõlemad. Nii jäigi minemata.. Ma ei tea, mida lastepsühholoogia siin ütleks, aga viimaks on veel emmede psühholoogia, kus on eraldi nupp "ahastavalt nuttev laps".