fassaadid

Inimene tunneb end alati nooremana, kui ta tegelikult on. Kannan endas oma varasemaid nägusid nagu puu aastarõngaid. "Mina" olen nende summa. Peegel näeb üksnes mu viimast nägu, mina tean ka kõiki varasemaid.
Tomas Tranströmer, Mälestused seiravad mind (LR 2007/27)

Täpselt nii! Kummaline on vahel vanu pilte vaadates avastada, et tegelikult me ju muutume.. Sisimas, jah, seda on kuidagi lihtsam tunnistada, aga ka väliselt. On riideid, mis kunagi tundusid vastuvõetamatuna ja nüüd täiesti mõistlikuna; on "mina-ei-tee-endale-iialgi-sellist"-soenguid, mis aina rohkem veetlevana tunduvad, on parfüüme, mida vanasti mitte mingil juhul poleks kasutanud..
Kui see kõik meelde tuleb, ongi just selline tunne, et.. aastarõngad.
--------

Avastasin, et maailmas leidub ülikoolikursusi, kus oleks tõepoolest õppida ka midagi mu teadustööga seoses. Kui veel leiaks mõne suure erialaraamatukogu, võiks hakata järgmiseks või ülejärgmiseks aastaks välissemestri asju ajama. Praegu on selline seis, et kirjandust tunnen põhiliselt internetis leiduvate tsitaatide või arvustuste kaudu, aga nii on raske otsustada, milline raamat oleks väärt tellimist. Teaduskirjandust saab muidugi ülikooli raamatukokku tellida, aga ikka jääb see põrsa-kotis-ostmise oht. Internetisuhtluse kohta on üldse üllatavalt palju tõelist saasta avaldatud, kirjutama on kippunud inimesed, kes muidu on ilmselt ontlikud teadlased, aga võrguasjadest ei tea suurt midagi või siis laiendavad isiklikke nappe kogemusi kogu infoühiskonnale. On ka ülihäid autoreid, aga uute kirjutajate puhul ei tea ju raamatut nägemata, kas see ikka oma hinda väärib. Suurema osa tänasest päevast olen veetnud kõikvõimalikke internetis saadaolevaid teadusallikaid läbi töötades (kahe artikli ja ühe ettekande tarbeks) ja elamusi on mitmesuguseid. Sisukate ja asjalike artiklite kõrval näib võrgusuhtluse sektsioonis eksisteerivat ka kaks eriliiki, üks on asjatundmatus ja teine on .. ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Asjatundmatuse alla liigituvad need artiklid, kust paistab läbi, et autor ei ole arvutivõrkudes sage külaline või ei ole viitsinud kirjeldatavat keskkonda endale korralikult selgeks teha, näiteks peab kõiki postiloendeid kogukondadeks või internetti täiesti anonüümseks. Teine, nimetu liik on see, kus autor hakkab üldistama niiiii üldiselt, et isegi enam ei saa aru, millest ta räägib ja kas ta tunneb asja või üldistab hoopis seetõttu, et ta ei saa detailidest aru. Üldistuse aste on siis umbes sellisel tasemel, et toiduretseptina näeks see välja nii:

Rukkileib lihatükkide ja kalaga
Hildur Sokk, Toiduinstituut

Võtke toiduaineid ja töödelge neid.

TOIDUAINED -> TÖÖTLEMINE
|
v
PRODUKT
Ja üldiselt nii käibki.
Head isu!

Aga nüüd veel natuke kirjatööd, homme on salsa ja ülehomme töö ja üleülehomme ülikool.