vihmapühad

Järgmisel nädalal on suurem külalisteralli tulemas, Hospitalityclubist ja Couchsurfingust tuleb juba pea-aegu et kiri päevas. Kirjade järgi peaks praegu ka üks külaline olema, aga siiani pole temast kippu ega kõppu, nii et kas siis olid Riia peod liiga köitvad või Eesti ilm liiga kehv :) Seeasemel on viimastel päevadel hoopis õnnestunud järjest näha sõpru-tuttavaid, kellega erinevatel põhjustel ammu trehvanud pole. Neljapäeval läksime Mariga Jõgevatreffile (aitäh, Rait!), kusjuures Maril õnnestus oma esimesed kaks eurot teenida! Nimelt on meie klubi korraldada Jõgevatrefi sisemajutuse müük ja broneerimine; ja et äri läks hästi, tegi Mari käepärastest vahenditest oma mängupiletid ja asus neid meie laua ees müüma. Soomlased ei saanud aru sõnast "MÄNGUraha" :)

Reede õhtuks tulime Tartusse tagasi, sest too CS külaline pidi saabuma ja pealekauba oli vaja tööd teha. Laupäeval saabus üllatuskülalisena üks kallis sõber, kellega kohtusime viimati oma pooleteise aasta eest, sest ta elab ja töötab juba pikka aega Inglismaal. Kunagi ammu oli meil kombeks alatihti hommikuni rääkida, ükskõik, kumb kummale siis parasjagu külla tuli. Vein, tee, religioonifilosoofia, rohkem polnudki vaja, et jälle tahtmatult päikesetõusu näha (tahtlikult päikesetõusu nägemine ei tulnud mul isegi Türgis eriti välja, sest hommikul on just see kõikse parem uni :). Seekord oli jälle tunne, nagu oleksime viimati alles eelmisel nädalal juttu puhunud ja nüüd poole sõna pealt jätkanud, sest.. mõnede inimestega lihtsalt on nii, aeg ja ruum ei loe. Vahepeal on kurb, et Tartusse on nii vähe jäänud neid sõpru, kellega öiseid filosoofiamaratone pidada saab. Osad küll elavad veel Tartus, aga küll on töösse mattunud, küll pereellu sukeldunud, mõni lihtsalt kummalises suunas muutunud. Samas pole enam viitsimist ja pealehakkamist, et teadlikult ja sihikindlalt uusi sõpru-tuttavaid otsida. Mugav fatalism - tulevad need, kes tulema peavad - ajab asja kuidagi ära :)

Täna käisime külas ühel neist viimastest Tartu sõpradest, kellega veel saab kas või öö otsa filosofeerida (pigem kipubki nii välja kukkuma, et kavatseme veidikene istuda, aga lõpetame jälle alles hommikul kohvitassi taga :) Sain doktorantuuri asjades natuke rohkem selgust ja inspiratsiooni järgmisteks konverentsiteesideks. Ja USA-st tuli väga positiivne retsensioon ühele artiklile, mida me Jaaguga mu lõpetamise aegu vapralt kirjutasime, nii et akadeemiline elu hakkab tasapisi hoogu koguma. Raamatukogu korrastamise esimene etapp on ka edukalt läbitud, mingi ülevaade kodus leiduvast kirjandusest on tekkimas ja head raamatud on oma peiduurgastest välja roninud. Panen lähipäevil üles tsitaate Iisraeli usundi ajaloost rääkivast raamatust; kuigi võtsin kunagi Vana Testamendi sissejuhatavat kursust, oli ikkagi palju avastamisrõõmu. Seda on raske seletada, aga võiks nii öelda, et mida sügavamale tolle piirkonna religioonilooga minna, seda keerulisem on Piiblist aru saada. Alguses on hea lihtne, loed seda eestikeelset pühakirja ja võid siis omaette mõelda ja arutada, kas seda kannatab uskuda või mitte - kas tundub tõepärasena, et Aadam ja Eeva paradiisis olid või et Mooses Jahve juhatusel semiidid Egiptusest ära tõi. Siis aga võtad mõne teoloogide kursuse ja kõik kukub kokku - saad teada, et Piibel ei olegi ühes jutis kokku pandud, vaid aastatuhandetega kujunenud ja et Piibel tervikuna pandi alles hulga hiljem kokku ja jäeti hulga tekste välja ja et seda on ajaga õgvendatud ja redigeeritud ja et ümberkirjutamisel on vigu tehtud ja tõlkevigade uurimine on pea-aegu et omaette teadusharu ja.. Siis võtad muistse Mesopotaamia kirjandusest rääkiva kursuse ja tuleb välja, et mõned Vana Testamendi tegelaskujud ja tekstid on adapteeritud juba sumerite, assüürlaste jt folkloorist ja ajaloost. Viimaks on pea-aegu võimatu VT-d normaalselt lugeda, sest kogu aeg püüad mõistatada või meenutada, missugusest kihistusest konkreetne tekstiosa pärineb, kas tegu oli ajaloolise kuninga või hoopis Sumeri jumaladünastia liikmega, kas see on mujalt adapteeritud müüt või originaalne semiidi kõrbehõimude pärimus, kas see tekst on täpselt tõlgitav või on tõlkes pool kaduma läinud, kas tekst on terviklik lugu või mitmest müüdist kokku pandud või on redigeerija osa hoopis vahelt ära jätnud.. Kusjuures usuga ei ole sellel enam suurt midagi pistmist. Usuga on lihtne, küsid endalt "Kas sa usud jumalat?" ja vastusevariandid on "jah" ja "ei". Selleks ei pea tingimata Piiblit lugema, ehkki Uue Testamendi eetika tundmine ja rakendamine tuleb kahtlemata kasuks isegi ausale ateistile. Vana Testament on pigem saanud sektide relvaks, sest sealt leiab hea tahtmise korral tõestuse ja kinnituse mis tahes väitele, peab ainult hoolikalt otsima ja sobiva katke kontekstist välja rebima. Kui ma kunagi peaks ülikoolis veel ühe eriala valima, oleks selleks kindlasti teoloogia. Lingvistika ja teoloogia on tegelikult ühe asja erinevad pooled, mõlemad kõnelevad sellest, kuidas rahvad on läbi aja mõelnud. Keel on maailmapilti talletanud pika-pika aja jooksul (näiteks ei ole eestlastel aktiivses kasutuses eraldi sõnu ema ja isa vanemate kohta, ühed vanaemad ja vanaisad kõik, sest meil on neid üsna ühevõrra väärtustatud, samas on mõnel rahval isa perekond palju olulisem ja sestap ka sõnavaras eristatud). Keel räägib võib-olla rohkem argisemast ja teadlikumast tajust ja maailmakorraldusest, ent usundisse on peidetud mõtlemise tumedam pool, midagi isiklikumat, vajadus korraldada suhteid maailma kui sellisega.

Selles ootamatus filosoofiapuhangus on täielikult süüdi M. külaskäik, mis mõtted töö ja teaduse juurest hoopis kaugemale hulpima viis :) Homme hakkan jälle korralikuks ja asun korpuses emotikone märgendama.