Giving a finger

Türgi plaanid said tõsise hoobi ja tõenäoliselt lükkuvad eetilistel põhjustel edasi :) Nimelt sain endalegi ootamatult riiklikule õppekohale! Kui ma oma doktorantuuri eest ise maksnuks, polnuks küll mingeid süümekaid oma teadust sinise mere ääres teha, ent nüüd.. tundub kuidagi inetuna minna Türki, kui riik samal ajal finantseerib mu õpinguid Eestis. Igal juhul lahenes edasiõppimise teema viimaks palju uhkemalt kui loota julgenuks :) Natuke kahju on, et nii kaua mõeldud ja unistatud Türgis-elamine kaugemale tulevikku nihkub, ent noblesse oblige või kuidas see kõlaski. Üleeile püüdsin tasapisi selle mõttega harjuda, et nüüd olengi äkitselt RE doktorant :) Vastutus on suur ja nüüd tuleb seda ootamatult uhket stardipositsiooni väärt olema hakata.

Vahepeal oli meil üks külaline Couchsurfingust, väga tore inimene. Läksime Mari ja temaga alumisele naabrile (väikese pojaga sakslannale) saksakeelseid lasteraamatuid viima (siin Eestis on neid vähe liikvel ja minu raamatukokku on ajaga üht-teist kogunenud) ning selgus, et naabrinnal on külas ema Berliinist. Väga huvitav inimene, sündinud natuke enne sõda, koolis käinud vahetult peale sõda, 60. aastatel oma abikaasaga kõvasti ringi rännanud, näiteks Aafrikas apartheidi aegadel läbi kogu mandri liikunud. Muidu oli väga huvitav, aga kui ta hakkas oma baltisaksa juurtest ja Eesti ajaloost rääkima, kiskus vestlus tibake teravaks :) Üldiselt tundis ta Eesti ajalugu väga hästi ja Jaan Krossilt oli lugenud kõike, mis võõrkeeltes saadaval on. Ta tundis eestlastele kui rahvusele kaasa ja arvas, et nad on õppinud läbi ajaloo vastu pidama ja endaks jääma. Sinnani oli kõik kena, samuti see, et rootslaste all oli meil kõige parem elu. Siis tuli aga see lause, et "enne vallutajate tulekut ei olnud eestlastel ju mingeid teadmisi maailmast, meditsiinist jne". Igal teisel juhul, eriti eestlastega vesteldes olen ma nõus kinnitama, et suurem osa neist asjadest, mille üle eestlased uhked on, on meil vallutajatelt saadud või õpitud - mõisaarhitektuur, kirikud, suur osa põllumajandusteabest, Tartu ülikool jne. Kui seda aga ütles sakslanna, liiatigi kasutades õrnalt haletsevat tooni, lõi Jüriöö tuli mu südames kohe lõõmama ja endalegi arusaamatult hakkasin vastu vaidlema! Seletasin, et meil oli rahvameditsiin ja vallutajad mõistsid taimetargad huka kui nõiad jne, olugugi et ma sisimas usun rahvameditsiini jõudu vaid osaliselt, kõike sellega ikka ei ravi. Hea, et seda polnud kuulmas keegi, kellega ma olen vastupidises positsioonis vaielnud :) Vaidlesime ikka tükk aega, väga viisakalt, aga õhk lausa särises :) Sellised vestlused mõjuvad rahvustunnet värskendavalt :)

Mööda ei saanud ka sakslaste rahvustundest, see oli õnneks hea neutraalne teema. Ta rääkis, et eelmise aasta World Cup on pannud sakslased jälle end toreda rahvusena tundma. Sinnani ei olnud pea kuskil Saksa lippe näha, sakslased ei julgenud öelda: "Ma olen uhke, et ma olen sakslane", ei julgenud oma rahva ja riigi üle uhkust tunda. Kõik selle hästi kultiveeritud süükompleksi pärast! Venelased näiteks hävitasid samuti juute ja ahistasid neid peale sõdagi, ent ma pole küll eriti kuulnud, et neil seepärast mingi rahvuslik mure oleks. Sakslased on vist maailma parimad süütundjad! Igatahes on nüüd jää murduma hakanud ja uus põlvkond hakkab viimaks tasapisi Teisest maailmasõjast üle saama. Samas on Saksamaal pead tõstmas järgmine noornatside generatsioon, inimesed, kes leiavad, et oleks jälle sõda vaja, et "värviline rämps" Saksamaalt välja peksta.

Kurb.