Käisin eile antikvariaadis keeleteaduse riiulit revideerimas ja juhtumisi sattus näppu ka Ilfi ja Petrovi "Õilis isik". Lõin selle suvalisest kohast lahti ja sattusin kohe sellisele katkele:
"Kavandi vastu ma ei vaidle," tähendas skulptor, "see tuleb nähtav. Kuid ma pean teid hoiatama, et see monument läheb teile kalliks maksma. Kas ta peab olema pronksist või kipsist?"
"Pronksist! Ilmtingimata pronksist!"
"Väga hea. Saab tehtud."
Mari eelmise nädala märksõna oli "kodanikujulgus". Kõndisime mööda tänavat, eespool seisid teismelised tütarlapsed, kes omavahel vestlesid, kasutades suures koguses sõnu, mida minu põlvkond selles vanuses vist hästi ei teadnudki. Kui neist mööda astusime, tähendas Mari valjul häälel, et ta peaks neile korralikke sõnu õpetama. Teine juhtum oli Kaubahalli vastas laste mänguplatsil, kus noored nolgid väikelaste karussellil lustisid. Mari kõndis karusselli juurde, pani käed puusa ja põrnitses neid ning kui kurjast pilgust väheks jäi, pragas, et see on hoopis laste koht. Ma ei tea just paljusid allameetrimehi (hetkel 98 cm :), kes võõraid teismelisi sarjama kipuks :)
Ikka veel palavik ja oksendamine :(
Nii, leidsin hetke mahti
2 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar