Olude sunnil voodis püsides vaatasime eile Eurovisiooni. Tekstinäiteid otsides vaatasin täna värskeid lehti. Kas see vaene Serbia lauljatar lõi mõnda Eesti ajakirjanikku, et tema kohta nii õelalt ja sapiselt kirjutatakse? Või maandavad ajakirjanikud tema peal oma pingeid, mis olla tingitud viletsatest istekohtadest (esirea asemel saali taganurk) ja liiga lühikesest järelpeost? Tütarlapse riietus oli küll ehk pisut isemoodi, eriti jalanõud, aga ülejäänud Eurovisiooni esinejate tualette vaadates oli tegu võrdlemisi soliidse ja tagasihoidliku komplektiga. Aa, siis kirjutas veel keegi, et tema esinemise pearõhk oli olnud kiimalistel liigutustel - ? Kas telekast jäeti mingi osa näitamata? Palvetamise ja tema võimaliku seksuaalse orientatsiooni üle ilkumine aga oli lihtsalt nii tüüpiliselt eestlaslik, et see ei pannud isegi imestama. Huvitav - kui Venemaa seksitshikid oleks võitnud, mida meie ajakirjanikud oleks kirjutanud? Jumala vinged tibid? Ja kas mulle ainult tundub või ongi transvestiidid ajakirjanike arvates normaalsemad kui lesbid? Ma veel nii kangesti pole vihastanud, et vikerkaareparaadi ajaks eraldi vaba nädalat võtta, aga kui veel palju õelust ette satub, lähen ka ükskord pride'ile kivi- ja munasõda pidama - vastutegevuse korras kohalikke taskunatse ja taskuskinne pilduma, marssijatele katet tegema. Pikapeale hakkab üle viskama üldrahvalik suutetus aktsepteerida kõike, mis pole Harju keskmine. Kui Indias meie uued asiaatidest sõbrad Tartu ja Eesti idüllilistest kirjeldustest vaimustusid ja kindlasti meile külla tulla lubasid, neelasin ühe keelele tõusnud lause alla ja vormistasin selle mõttes endale antud lubaduseks - hoolitseda selle eest, et nad Tartus kuskile üksinda ei satuks, eriti õhtusel ajal. Häbi oli neile tunnistada, et vale nahavärv võib siin kenas euroopalikus kõrgema hariduse kantsis keretäie või unustamatute solvangutega lõppeda.
Mul on hea meel, et Serbia võitis, esiteks on endise Jugoslaavia maadesse hädasti uhkust ja kindlustunnet vaja, teiseks oli lihtsalt paras, et Swarovski kristallid ei võitnud (Marija ütles täitsa õigesti, et Eurovisioonist võiks vahelduse mõttes jälle lauluvõistlus saada), kolmandaks annab võistluse korraldamine serblastele kindlasti põhjust Belgradi väljanägemisse ja infrastruktuuri investeerida.
Saatsin öösel sõpradele kohe õnnitlussõnumi ja sain vastuse: "(---) Ma ei vaadanud ise võistlust, aga aimasin võitu, kui väljas algas ilutulestik ja tulistamine(---)" :)
Kõhugripp taandub tasapisi, täna kannatab juba õppida. Kaks iseseisvat tööd on ära saadetud, praegu kirjutan kolmandat.
Nii, leidsin hetke mahti
2 päeva tagasi
2 kommentaari:
"... Tüüpiliselt eestlaslik ...". Vaatan asja positiivsemalt. Tegelikult paistab pool euroopat oleval kadedusest sinine ning sõnatakse, et ah meil polegi seda eurovisiooni vaja. Ei olegi ainult meie need virisejad ja vingujad.
Ise kuulasin Raadio kahte ja sain mõnusa stressivaba õhtu. (Okei, mõnes kohas nad pingutasid natuke üle, aga vähemalt ei eelistanud nad kedagi :P)
Ma küll Serbia laulust niipalju ei pidanud. Pigem meeldis enim Gruusia eepiline lugu.
Lauludest meeldisid mulle isiklikult vist kõige rohkem Ukraina ja Iisraeli ja Prantsusmaa omad, kuna need olid lustakaks vahelduseks "kindla-peale-minemise" lauludele, aga Serbia oma hakkas tagantjärgi meeldima, kui kõik ajakirjanikud seda maha tampisid :P Ja see meeldis, et Serbia - mu lemmikmaa - võitis. Poliitiline võistlus, noh ;)
Postita kommentaar