Lubasin endale ladina keele vahele ühe puhkehetke ja piilusin Neruda raamatu sissejuhatust.
Minu memuaarid ehk mälestused on katkendlikud ja kohati unustlikud, sest just säärane on elu. Unevaheldumus teeb talutavamaks meie tööpäevad. Paljud minu mälestused on meenutades ähmunud, on pudenenud tolmuks nagu pöördumatult purunenud klaas.
Memuaarikirjaniku mälestused erinevad poeedi mälestustest. Memuaarikirjanik elas läbi võib-olla vähem, fotografeeris seevastu kaugelt rohkem ja rõõmustab meid detailide iluga. Poeet toob meie silme ette ajastu tules ja pimeduses vappuvate viirastuste galerii.
Võib-olla ma ei elanudki oma elu, võib-olla elasin teiste elu.
Kõigest, mis olen siin kirja pannud, langevad - nagu sügisesel alleel ja viinamarjade kogumise ajal - koltunud, surevad lehed ja viinamarjad sünnivad taas pühas veinis.
Minu elu on elu kõikide elust - poeedi elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar