Veider tunne, kui ..

.. on otsustatud, et oleme siin veel täpselt 18. septembrini ja ei päevagi kauem. Enne oli meil justkui kogu maailma aeg, nüüd on järsku teada, et sel ajal on ots. On vaja veel sõprade ja sugulastega koos olla, värskelt sündivate laste näod hästi meelde jätta, kõik poolikud ja alustamata jutud lõpuni rääkida, külas käia ja külla kutsuda. Sest tagasi tuleb sealt Türgist võib-olla keegi teine, keegi vanem ja targem ja teistsugune - ma ju praegu ei tea. Ja need sõbradki ja kõik muud on siis juba natuke teised..

Vaatan kodus juba sellise pilguga ringi, et mis asjad laiali jagada, mis hoiule saata ja mida kastidesse pakkida. Türki võtame napilt kraami, lennuki pagasimaht seab oma piirid ja lõppeks ei ole mõtet majapidamisasju maailma teise otsa tassida. Osa asju jätan soovi korral kasutada ka võimalikule üürilisele. Potililled ja kilpkonnad saadame ajutiselt kuskile heasse perre, jäätisemasin jääb sinna, kus ta hetkel on, raamatud ja vanaaegsed nõud paneme kasti ja hoiule. Mänguasjade hulgas tuleb karmi käega inventuur teha ja suurem osa lastekodudesse viia, naasmise ajaks ei ole Mari neist niikuinii enam väga huvitatud. Kuigi oleme ostnud vajalikke asju, on ikkagi ajaga korjunud "kultuurkiht" kõigest sellest, milleta edukalt hakkama saaks. Nende asjade keskel elades ei saanud siiani sellest nii väga aru, aga kui sügisel eluks vajalik paari seljakotti mahtuma peab, loksub kõik jälle paika.