Leibcantuse raske valik

Õppimise vahel hiilivad mõtted kogu aeg täiesti keelekaugete teemade juurde, näiteks mida siis ikkagi oma leibcantuseks valida. Ievan polkka kukkus läbi (tegelikult on Post balneam.. ju ka võõrkeelne??), olen siis eestikeelsete lemmiklaulude peale mõelnud. Äkki võiks valida kaheksa leibcantust? :) Nimekiri on selline:

- Su silmist näen ma igal öösel und
- Laanetaguse suvi (See maailm, mis elab sinus...)
- Liivakarjääride kindralid
- Pimedal ööl (Temnaya noch')
- Armastuse lugu (Where do I begin)
- Ütle (Ütle, kas süda ei ole siis meri..)
- Sügisesed kirjad (Sealed with a kiss)
- Mehetapja Maie

Viimasel on hirmus pealkiri, samas on tegu vana ja laialt levinud rahvalauluga, mis jutustab üht kunagist ühiskonna valulugu. Arvata võib, et pealkiri ehmatab nooremad liikmed samamoodi ära nagu Prostituudi laulu puhul :) Miskipärast ei pane keegi tähele, et viimatimainitul on üsnagi sügavad sõnad:

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust,
Mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad.
Üks mes nägi unes taevalikku õiglust
Ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale.

Lõpuks on ainult kõik ainult enesemüümine,
Turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
Üksteisel' müüme omad usud ja tõed.

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust,
Mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad.
Üks naine nägi unes taevalikku armastust
Ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale..

Teine tähelepanek on, et teadmata allikast on "Kuldse õhtupäikse" laiendatud refräänis liikvele läinud kummaline väljend "Jimmy kingad" (..mul Jimmy kingad kontsata..). Õige on: simmikingad, mis tähendab lihtsalt kontsakingi.

Aga ikkagi, mida siis oma põhilauluks valida? "Pimedal ööl.." on oluline seepärast, et räägib sõja, hapruse ja kaduvuse lugu. "Liivakarjääride kindralid" on natuke sarnane, pealegi on see ilus laul kurvast filmist, mida võiks lihtsalt selle vähetuntuse kiuste propageerida. "Ütle.." on Alliksaare tekst ja nii viisi kui sõnade poolest täitsa kodumaine, sama käib "Laanetaguse suve" kohta. "Sügisesed kirjad" on nagu hüvastijätt selleks ajaks, kui olengi kaugel ja konvendi tegemistes vaid e-kirja kaudu osaleda saan. Ei tea, mida kaasvõitlejad ütleks, kui ma igal koosolekul uue, täiendava leibcantuse valiks ja seda järgmises cantustunnis õpetaks? :D Väga-väga tõsise ja pühendunud näoga. Kaugem eesmärk oleks ka laulikut rikastada, see on põhjuseks, miks ma mõnd olemasolevat laulu ei vali.

Ma olen üks paganama perfektsionist.