Projekt "Shakespeare" edukalt lõpetatud

Dialoog taksos:

- Aadress on Jaamamõisa 24
- Hmm.. kus see seal täpselt asub?
- No.. Puiestee tänavale, sealt läheb üks väike tänav üles, siis tuleb keerata vasakule, suure angaari poole, ...
- Aaa! Kas sinna Põletajate tsikliklubisse?
- Just! (üllatunud nägu)

Pärast kordus sama dialoog dispetšeriga. Põletajate klubi on kuulsaks saanud :)

Mäng oli vägev! Mina olin ameti poolest vanema inglise kirjanduse professor ja põhjalikumalt keskendunud W. Shakespeare'i uurimisele, seda siis sõna otseses mõttes - kümne aasta eest tõime ta ajast meie ülikooli loenguid pidama. Häda oli aga selles, et tolleks ajahetkeks polnud ta kirjutanud veel sõnagi, minu ülesandeks oli teda kuidagi inspireerida, et teosed ikka kirjutatud saaks. Sea ja Vile kõrts, kus mu uurimisobjekt enamasti aega viita armastas (ja kus minagi seetõttu palju viibisin), oli kokku meelitanud kõikvõimalikku kahtlast rahvast. Näiteks meie lauakeses viibisid pidevalt kaks lustakat härjapõlvlast, hüperaktiivne neandertallane, Shakespeare, Shakespeare'i vaim, hiljem veel Shakespeare'i ema, haldjakuninganna ning kõrtsi prostituut (kes ühtlasi oli anime lähtematerjaliks). Täpsemad seigad lähevad otse mängukroonikasse, muidu aga soovitan lugeda Simaki "Härjapõlvlaste kaitseala" :)