Postkaardisõpradele

Alper soovitas üht toredat projekti, mida tahaksin soovitada teilegi. Nimelt - Postcrossing. Idee on lihtne: registreerud ja saad tellida kuni viie juhuslikult valitud kasutaja postiaadressid. Loed nende kasutajate andmed ja tutvustuse läbi, lähed postkontorisse, valid kõige sobilikumad postkaardid, kirjutad igaühele midagi toredat ja saadad oma läkitused teele. Ahjaa, igale kaardile tuleb lisada ka vastava kaardi ID, mille saad koos aadressiga. Mõne aja pärast jõuavad postkaardid kohale, õnnelik saaja märgib süsteemis, et sai sõnumi kätte, tõenäoliselt saadab ka rõõmsa vastuse. Sinu aadress aga antakse kellelegi teisele ja võidki kaugelt kirjakest ootama hakata.

Eile - Riias ooperit vaatamas (Padaemand). Ooperiteater oli broneeritud akadeemilistele organisatsioonidele ning vabu kohti silma ei jäänudki. Pole ka ime, tudengiorganisatsioone on Lätis kordades rohkem kui meil! Eesti tüdrukuid piiluti hoolega, nimelt ei kanta Läti naisorganisatsioonides tekleid (võib-olla mõnes üksikus on, aga eile küll ühtki tekliga lätlannat ei märganud).

Läti ooperimaja on elamus omaette, kulla-karra rohkus tõi teateri asemel meelde mõne eriti klantsitud katoliku või ortodoksi kiriku. Toolidel olid peal sildikesed toetajate nimedega, huvitav, kas need toetajad saavad siis vastavat tooli ka endale broneerida? :) Ja mis nad siis teevad, kui vabad toolid otsa saavad, aga keegi veel raha tuua tahab?

Ooper oli.. huvitav. Ajastu poolest pidanuks tegu olema tsaari ajaga, ent lavakunstnik oli osavalt sisse toonud kaasaja, näiteks lõpus toimunud pokkerimäng käis kasiinoautomaatide juures ja üksildane mõrvar-armastaja istus pisikeses poissmehekorteris teleka taga ja proovis kullakesele helistada. Parim nali oli tsaaritar Katariina ilmumine, teenrid hakkasid vapralt vaipa lahti rullima ja uhketes puhvkleitides kihevil seltskond lõi ootuse millestki korpulentsest, roosavahusest ja elukogenust, jah.. roosa oli ta tõepoolest - nimelt hõljus saatjate vahelt välja pikk kondine modellihakatis roosa trikoo ja missilindiga. Lauljad olid küll head, ent parim osa oligi minu meelest see lavakujundus ja lavastaja oskus autentne tekst ja sündmustik hoopis teise valgusse seada. Mõtlesin, et lähen vaatan siis ka Estonia Padaemandat, piltide järgi otsustades on see üsna klassikalise teostusega, see-eest on Eri Klasi käsi mängus. Ehk suudavad ka eestlased üllatada :)