Maailm on nii habras

Võib-olla oli see tormihoiatus, mis meenutas, kui habras on kõik meie ümber? Võib-olla kulda kiitev reklaamleht? Võib-olla tagasivaade meie tudengikorporatsioonide ajaloole, mis nõukogude võimu saabudes üsna järsult läbi lõigati?
Võib-olla on sügisega saabuv vaikus, hämarus ja tasane jäätumine lihtsalt jätnud rohkem aega endasse vaadata ja elu üle järele mõelda.

Kõik on nii habras ja kaduv. Ühest küljest.. kas ongi siis mõtet millestki kinni hoida, kui kõik fassaadi taga nii põgus ja kerge näib? Torm võib viia katuse, poliitilised muutused hävitada sõnavabaduse või võtta vara, sõda võib hävitada kõik, mida oma turvalisena tunduvas maailmas kindlaks pidasid (ja oi kui palju kaduvust on viimasesse sajandisse mahtunud). Ometi on midagi läbi aja püsima jäänud! Nimelt kõik see hea, mis inimestesse ja inimeste vahele mahub.

Hoian sellest teadmisest, et sügispimedus endasse ei neelaks.

On and on the rain will fall
Like tears from a star, like tears from a star
On and on the rain will say
How fragile we are, how fragile we are

(Sting, Fragile)