Märkmeid maailmaköögist: salat a la Erik

Oliiviõli, õunaäädikas, 2 küüslauguküünt, värskelt jahvatatud must pipar, prantsuse sinep seatakse üheskoos kaussi maitsestuma. Siis lõigatakse maitse järgi tomateid õhukesteks sektoriteks ja riputatakse neile pisut soola.
Üks paprika tükitatakse pisikeseks. Salatikastmele lisatakse kena kreemjat õunajogurtit (ei mingit lahjat värki!), klopitakse kaste korralikult läbi, nopitakse küüslauk välja, keeratakse peale tomat, paprika, till, salat, viimane segamine, sööma, sööma!

Järgneb ametlik teadaanne Eesti piimatööstustele:

Ametlik teadaanne Eesti piimatööstustele:

lähke te metsa oma taimerasva ja sinise piimaga!
Norra piimatooted avaldasid tõsiselt muljet. Normaalne piim oli 3.9% ja maitses tõesti nagu piim, hapukoor oli 39%, jogurtid 5-8% kandis. Maitse oli tõeliselt hea ja söögitegemine suisa sula rõõm. Eestis on küll mingisugune 3.5%piim ja 30% hapukoor olemas, aga neid näeb müügil jube harva, niisiis tuleb lõppkokkuvõttes kas või seenekastet tehes lisaks piimale veel eraldi vahukoort osta, et normaalset tulemust saada.
Siinkohal:

aasta parim seenekaste

Pane korralikult riidesse, külmavaresed võiksid lausa termopesu kasutada (ma võtan selle vist alles kevadel ära :). Söö kõht korralikult täis, et kõndida jaksaks. Võta kaasa pere ja mõni hea sõber ning astu sügisesse. Mäed, orud, mägijärved on kindlasti kenaks boonuseks, kuid mitte möödapääsmatud. Mets on möödapääsmatu, sellest tuleks mitte mööda, vaid sisse minna. Jaluta, söö sügisesi pohli ja mustikaid või muid käepäraseid loodusande (nende puudumisel sobib ka võileib). Imetle sügise värve, kuula vulisevat vett - varsti see jäätub ja vaikib. Kui puravikke või muid toredaid söögiseeni näed, nopi need kaasa. Puravikud on eelisseisundis, maitsevad kõige paremini ega vaja kupatamist :) Jätka tegevust täpselt nii kaua kuni see mõnus tundub, siis sea sammud tagasi kodu poole. Eksi natuke ära, proovi tundmatuid radu, puhka kännul istudes. Koju jõudes valmista head kuuma teed, lase soojal soontesse suriseda ja puhasta tasakesi puravikud ära. (Kui korjasid muid seeni, töötle neid nii nagu seeneraamatud ette näevad). Lõika seened parajateks väikesteks tükkideks, puhasta kaks sibulat ja tükelda needki. Võta ilusat kollast taluvõid ja lase see pannil sirisema, kalla seened peale, kata pann kaanega ja lase keskmisel kuumusel tükk aega haududa, vahepeal natuke segades. Kui seened on poolvalmis, vala sekka sibulatükid. Kuni sa seeni hautad, võiks keegi teine kartulid ära koorida ja keema panna ;) Lase seentel seni haududa, kuni nad on kohati õrnalt pruunistunud, enamjaolt aga veel pehmed. Sibul peaks klaasjaks muutuma. Soola lisa vahepeal ja
natukesehaaval, ära liialda. Viimaks lisa seentele umbes üks kuhjata supilusikatäis jahu, lohuta ootajaid: "Pea-aegu valmis!", sega jahu korralikult sisse ja lase mõned minutid haududa. Seejärel lisa tasakesi segades piima, kuni kaste on parajalt paks - mul kulub seda 1 sl jahu kohta umbes pool liitrit. Ja see piim olgu ikka korralik, kui maapiima või hädapärast 3.5% piima käepärast pole, lisa sorts vahukoort! Kalorid kaloriteks, kui tihti sa ikka puravikukastet saad? Maitse soola ja vajadusel lisa veel pisut, veidi-veidi võid ka pipart panna, aga peamaitseks jäägu ikka seened. Mis siin ikka, kaste ja kuumad kartulid lauale ning HEAD ISU!

Mägimaja oli ideaalne puhkusepaik, nimelt oli seal ainult 12V elekter (päikesepatareist) ja nullilähedane mobiililevi. Mul oli hea plaan Norras kõvasti tööd teha, aga ainult plaaniks see jäigi, sest mägimajas ei andnud läpakat laadima panna :) See-eest oli meil piiramata koguses imelist loodust ja mägesid, marju ja seeni. Kohalikud metsamarjad olid suuremad kui Eestis istandustest pärit kultuurmarjad! Nii suuri mustikaid ja pohli polnud minu silmad veel näinud ja isegi lühikeste distantside läbimine võttis tublisti aega, sest hirrmus raske oli neist marjadest lihtsalt heast peast mööda kõndida. Omapärane tähelepanek: kõik kohad
olid imeilusaid puravikke täis ja keegi peale minu neist ei huvitunud, samas olid lähikonna poes müügil kõmmeldunud Leedu kukeseened, 280 krooni kilo. Ega need puravikud seal ainsad olnud, seeni oli iga sammu peal: männiriisikaid, kuuseriisikaid, kaseriisikaid.. kõik nii ponksid ja ilusad, et hakka või nutma, et neid koju kaasa vedada ei saa. Püüdsin kogu hingest puravikega piirduda, need olid nii ilusad, et võtsid gurmaanil heldimuspisara silma. Viimaks ei pidanud
närv ikka vastu ja rändas männiriisikaidki kotti, aga kuna kupatamiseks mahti ei jäänud, pidin nad pärast loodusesse tagasi laskma.