Mälestusi sõjast: bosnialase lugu

"Näed, kuulihaavad on mul siin ja siin. Aga mulle ei meeldi sõjast rääkida, meile ei meeldi. Tead, mis oli sõjas kõige hullem? See, kui sul ei ole kolmandat päeva midagi süüa, ise saad aru, naine saab aru, aga mis sa vastad kolmeaastasele tütrele? Mis sa talle ütled? Ise mõistad, miks nälga kannatada tuleb, aga kuidas talle seletada? Sõda oli meil kolm aastat, juba esimese aastaga sai maha müüdud kõik, mida müüa andis. Kallis mööbel, autod, kõik müüdi maha. Osta ei tahtnud keegi, siis müüdi naeruväärse hinnaga. Mercedes läks viiesaja dollariga, tegelikult oli selle hind võib-olla viiskümmend tuhat. Bensiini ei olnud saada, autod seisid niisama, keegi ei tahtnud autot osta. Luksusautosid võis saada võileivahinnaga. Me müüsime ka esimese aastaga kõik müüdava maha, said jälle natuke, ostsid koti kartulit või leiba. Kolmandaks aastaks ei olnud enam midagi müüa, polnud suurt ka osta, sõda käis ja kes ikka põldu harida jõudis. Korra leidsime sõbraga lamba, tapsime ära ja jagasime pooleks. Viisin koju ja ei suutnud, kuidagi ei suutnud naist ja last söömast keelata. Tead küll, kui oled kaua näljas olnud, ei tohi palju süüa- peab natuke ja ettevaatlikult sööma. Aga ma ei suutnud neile öelda, et nad ei tohi süüa. Nad lõikasid liha küljest pakse viilakaid, pruunistasid hetkeks ja sõid, sõid. Ma vaatasin ja tahtsin öelda, et ärge sööge, aga ei jaksanud.."

Ma olin siis 15-aastane. Sama maailm, sama taevas, sama päike.. Ei, minu taevas ei olnud pommitajaid, minu metsas ei olnud miine.