Serbia, natuke

Saagu siia esimesed momendid Serbiast minu silmade läbi..

Palju kurbust ja armastust on siin läbisegi, ahastuse ja tumedate mälestustega põimunud headust ja sõbralikkust. Kirjutan "siin", sest tunnen end ikka veel Serbia lainel olevana - tunne, mida tahaks võimalikult kaua hoida. Ühest küljest on inimesed ääretult soojad, pidades iseendastmõistetavaks üksteise abistamist ja hoidmist; teisalt on neil meeletult sõjalugusid meenutada ja valutada. Balkani poolsaarel elab segamini üsna erineva rahvusliku ja usulise kuuluvusega inimesi, moslemid-õigeusklikud-katoliiklased tihti lausa naabriteks. Keelelt ja kultuurilt on nad kõik küllalt sarnased, avatuse ja lahkuse poolest klapivad hästi, ent kui sõjaks läheb, tapavad kõik kõiki. Nii mõnigi kohalik kinnitas meile uhkelt, et nad armastavad sõdida.

Aga.. tunnetest lugude juurde. Täna on hea rahulik kirjutada, sest pean niikuinii voodis püsima - kuu aega Balkanil pesemata puuviljade söömist ei teinud midagi, ent eile Tallinnas piisas poolest kilost Ungari murelitest :)

Mis me seal Serbias tegime? Sügisesest Serbia-visiidist kasvas välja paar projekti, millest üht nüüd külastasimegi - meeskonnatöö harjutused. Igast riigist oli kohal neli inimest pluss meie võrratud treenerid Roland ja Asha. Eestlastest olime Anti, Tarmo ja Martiniga, kõik hästi läbi proovitud sõbrad - nüüd seda enam, reisil olles ja päevade kaupa ninapidi koos olles õpid inimesi väga kiiresti ja põhjalikult tundma. Seltskond oli.. pöörane. Tegemata ei jäänud midagi, pigem vastupidi (ok, Martin ei saanud puu otsast virsikut, sest need olid veel toored). Eestlased olid ainsad osalejad põhja poolt, muud riigid kuulusid puha Euroopa lõunaossa: Türgi, Makedoonia, Serbia, Albaania, Portugal. Kõigi eelduste kohaselt pidanuksime olema kõige vaiksemad ja kinnisemad, aga stereotüübid on kord juba ühed kahtlased asjad :) Kukkus nii välja, et võtsime kohe alguses aktivistide rolli enda kätte ja nii jäigi. Boonusena ei saanud teised eesti keelest aru ja veel vähem said nad aru meie motiividest ning omavahelistest suhetest. Ühisele veendumusele jõuti ainult selles, et eestlastega tasub läbi saada :)

Kultuuride õhtu algus viibis kangesti, sest lõunaeurooplastel on aja suhtes väga paindlikud arusaamad, täpsemalt öeldes lausa venivad! Anti ja Martin ronisid hotelli akna peale ja tegid seal improviseeritud freakshowd: seisid kummalistes poosides, samal ajal kui Tarmo väljast pildistas. Tekkis mõnus flashmob, mõned jäid akna taha vahtima ja siis kogunesid teised vaatama, mida need mõned vahivad ja viimaks jäid kõik seisma, et näha, miks see rahvamass seal seisab :)

Sõbrunesin Kairo sümfooniaorkestriga. Läksin isegi nende kontserdile. Loomulikult orkestri bussiga :)

Novi Sadi mootorrattaklubi (NS Riders) on tõeliselt armas koht. Asub see üsnagi Strandi lähedal, enam-vähem jõe ääres. Hoone on klubi praeguse pealiku ehitatud, sobitatud ööpäevaringseks klubitegevuseks. Imelihtne on seal end esimesest hetkest tunda justkui kodus, kõik tunnevad end vabalt, kuuma ilma puhul veetakse õuele ajutine bassein, ratturid tulevad ja lähevad. Praegune president Sergei on oma kätega valmis ehitanud 15 trike'i, imeilusad ja pea-aegu materjali hinnaga! Levinuimaks tsiklimargiks näikse seal olevat MotoGuzzi, kuna sõjavägi kasutas seda ja peale sõda sattus neid tublisti müüki. Normaalse sõitva Guzzi pidi Serbias saama alates 500 eurist! Samas on muud rattad märksa kallimad ja pigem sõidetaksegi võrrilaadsete liikuritega, minu viiesajane on seal juba kõva tegija :) Veel on märkimist väärt ehk tõsiasi, et seal sõidetakse kiivritega vaid külmal ajal. Teoreetiliselt on liikluseeskirjas küll kiivri nõue olemas, kuid nii see kui paljud muud asjad erinevad teoorias ja praktikas tuntavalt. Vaikimisi on kokku lepitud, et mõned reeglid ei kehti ja nii ongi. Täisvarustuses sõitmas kohtas seal vaid mõnd üksikut turisti! Ise nad ei pidanud kiivrita sõitu ohtlikuks, jättes kõrvale ehk vaid tõsiasja, et viimase suure kokkutuleku ajal hukkus tsikliõnnetustes 5 inimest.

Järgneb..