Robert Musil, Ebasõbralikke vaatlusi (tõlkinud Ants Viires). Akadeemia 1/2006, lk 143-152
..Teine maalikunsti eelis on see, et tal on tehnika. Kirjutada oskab igaüks. Maalida oskab võib-olla samuti igaüks, kuid see pole nii tuntud. Et seda varjata, selleks on leiutatud tehnikad ja stiilid. Sest nii maalida nagu mõni teine - seda ei oska igaüks; seda peab olema õppinud..
..Meie esivanemad kirjutasid proosat pikkades, lokkidena kaunilt keerduvais lausetes; meie - kuigi me seda ka veel koolis niisiisi õppinud oleme - kirjutame lühemais, kohe asja olemuseni tungivates lausetes; ja mitte keegi kogu maailmas ei saa oma mõtteid vabastada laadist, milles tema aeg oma keelerüüd kannab. Ükski inimene ei tea seetõttu, kuivõrd ta seda, mida ta kirjutab, ka täpselt niimoodi mõtleb, ja kirjutamise juures ei kääna inimesed sugugi niivõrd sõnu kuivõrd sõnad inimesi..
..Ja ma tundsin suurt rõõmu, kui ma psühhoanalüütilist kirjandust uurides võisin tõdeda, et igaühele, kes väidab, et ta ei usu psühhoanalüüsi eksimatusse, otsekohe tõestatakse, et tal on selleks oma põhjused, mis on loomulikult jälle ainult psühhoanalüütilist laadi..
..Peretunne, mille tänapäeva elu muidu juba tõsiselt hooletusse jätab, saab tagasi oma loomuliku tähtsuse, ja selgub, et pole sugugi naeruväärne, mida täde Guste ütles, kui toatüdruk taldriku ära lõhkus, vaid et see, kui järele mõelda, on tähendusrikkam kui mõni Goethe ütlus.
Nii, leidsin hetke mahti
2 päeva tagasi