Tallinn on eemalt vaadates päris kena. Ja siin on kena külas käia.. Valmistan homseks tunde ette ja naudin kohvikuid. Linn on nii päikeseline ja kena, turistide hordid pole veel laeva pealt maha jõudnud. Päike paistab väljas ja minu sees.
Sain ühes kirjas sõnadesse asja, mida peaks vist hakkama meeles pidama.
Kui klassi uks sulgeda ja õpilaste ette astuda, tuleb neisse hoobilt ja jäägitult armuda. Kõigisse. Siis tekib keemia, suur armastus, ja selle ajal saab õpilased viia läbi kuitahes keerukate teadmiste, lasta neil avastada, üllatuda, otsida ja leida. Õhtul ust teiselt poolt sulgedes peab suutma nad jälle vabaks lasta, et nad võiksid omal käel maailmas seiklemist jätkata. Nii on jõudu.
Nii, leidsin hetke mahti
2 päeva tagasi
