Õpetamine on õppimine (jaapani vanasõna)

Üks eileõhtune vestlus pani mõtlema õpetajaks-olemisele. Kuniks peale kooli lõpetamist sinna liiga tihti asja ei tee, võid rahus elada nii, kuidas tahad - oma nõrkuste, hobide, veidrustega. Kui aga korra klassiuksest sisse astud, klassipäevik kaenlas, oled kadunud. Sinust on saanud õpetaja! Varasematel aastatel ei ole see nii teravalt tunda andnud, sest õpilased olid siis täiskasvanud ning panid rohkem rõhku õppimise sisule kui õpetaja isikule. Ei tea, kas nüüd on asi laste nooruses või kooli elitaarsuses, kuid äkitselt on õpetajaks-olemise rollipiirid palju rangemaks muutunud. Aga milline on siis õpetaja "rollikirjeldus"? Kui kokku panna oma kooliaastate mälestused, siis ehk midagi sellist:

Välimus. Õpetajad riietuvad jube korrektselt. Kostüümid, neutraalsed toonid, enam kui siivas seelikupikkus. Talvisel ajal on esikohal mugavus, siis võivad kostüümid asenduda tavaliste pükste ja kampsunitega. Üksikud erandid käivad riides nagu sekspommid, aga üldjuhul on neil selline karakter, et kindluse mõttes ei ütle keegi isegi tagaselja selle kohta midagi. Soengud on traditsioonilised, kõvaks sõnaks keemilised lokid ja lühemat sorti juuksed (kellel on hommikul aega soengut teha?).

Iseloom. Korralikul õpetajal on tingimata mingi omamoodi käitumis- või iseloomujoon, mis teda teistest eristab. Mõni naerab kogu aeg südamest, teine teeb sapiseid märkusi ja paistab kõiki kogu hingest vihkavat, kolmas flirdib kenamate abiturientidega jne. Heade iseloomujoonte hulka kuuluvad õiglus, korrektsus, lahkus, viisakus, teiste arvamuste respekteerimine, neutraalsus, rangus (aga mitte karmus), rahulikkus. Viletsad iseloomujooned on eelmiste vastandid.

Vaba aeg. Õpetajatelt eeldatakse igakülgset vooruslikkust. Kui mõni õpetaja juhtub suitsetama, svipsis olema või lausa baaris viibima, leidub kindlasti mõni õpilane, kes seda nägema juhtub ja hoolitseb, et kaasõpilased õiglase hinnangu andmiseks piisavalt informatsiooni saaksid. Sportimine, viisakatel koosviibimistel käimine, kudumine ja veel mõned harrastused on lubatud. Aktiivne vastassugupoole otsimine on tolereeritav, kuid leiab kindlasti äramärkimist. Skandaalidesse sattumine ja lolluste tegemine ei sobi.

Erandid. Meesõpetajaid on nii vähe, et neilt igaks juhuks midagi ei nõuta. Piisab, kui nad on karismaatilised ja muhedad.

Kindlasti jäid pooled asjad veel üles tähendamata. See on paradoksaalne: õpetajad, illusoorselt vabad täiskasvanud, alluvad tegelikult rangematele reeglitele kui nende õpetatavad lapsed. Näiteks koolilaps võib selga panna mida tahes, kui riietus on puhas ja teda piisavalt katab. Õpetaja ei või! Teoorias keegi vast otseselt ei keelaks nabapluusi või needitud nahaga klassi ette ilmuda, kuid naeruväärseks muutumist peab õpetaja kartma nagu tuld. Õpilased võivad vabamalt käituda, negatiivseid emotsioone välja valada, õpetaja peab kuidagi rahu säilitama. Ja nii edasi..

Ja õpetaja jääb õpetajaks elu lõpuni. Õpilane on õpilane vaid senikaua, kuni lõputunnistus käes. Võid juba igivana olla ning näha oma kunagisi õpilase lapselastega jalutamas, end nende jaoks oled sa endiselt õpetaja ja kõik, mida sa teed ja oled, on lahti mõtestatud õpetajaks-olemise kaudu. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Täiskasvanuna oma õpetajaid kohates muidugi märkad, et nad on samasugused harilikud inimesed, aga.. ikkagi õpetajad.

See roll on ahistav ja austav ühekorraga.