Sai siis hulga võsa maha võetud, oksi ja notte tassitud, võsusid lõigatud, viinamäeteod turvaliselt taha metsa viidud. Mõõtsime, ajasime kompassi järgi joont, märkisime piirjoone maha. Isa rääkis kruvivundamendist ja kaevas ühe prooviaugu - ja 40 cm pealt hakkas vesi auku imbuma ning siis tuli pehme räbu vastu. Kruvivundamendist ühesõnaga asja ei saanud.
Kolisime siis tiigile lähemale, märkisime uuesti piirjooned maha ja käiku läks uus plaan - süvistame ära, paneme süvise killustikku täis ja tsement peale, ehk jääb nii kandma. Niisiis oli meil vaja killustikku. Fraktsiooniga 60 (iga päev õpin mõne uue sõna). Kust aga killustikku saada? Isa arvutas ja arvutas, kuidas piisav kogus killustikku ja ehitusliiva auto järelkäru peale ära mahutada, aga no kuidagi ei andnud see arvutus õiget vastust kokku. Mul tuli meelde, et Läänemaal peaks päris mitu karjääri olema, ja et ületee-naabrimees parasjagu oma trepil istus, läksin nõu küsima. Naabrimees viipas mu maja juurde, otsis natuke ja osutas siis laudisel kohale, kuhu oli suurelt kirjutatud: "PÕGISE PÄRT* - 5XXXXXX - TÄIDE". Pärdil olla oma karjäär ja kõik, mida vaja. Kui lahkuma hakkasin, küsis naabrimees, et äkki oleks koppa ka kohe vaja; et tal on kopamehe number ka - arvasin, et pole vast veel vaja.
Helistasime siis Pärdile ja küsisime, kas killustikku saab. Pärt ütles, et saab küll; tal läheb auto peale 15 tonni, mitu koormat vaja on? Meil oli mõttes rohkem nagu mõnisada kilo, nii et võtsime vaheaja ja arutasime isaga natuke asja - et hea küll, 15 tonni, aga kuhu me selle paneme? Vastust ei tulnud pikalt otsida, nimelt pole meil praegu krundil ühtegi sissekeeramise kohta ja varem või hiljem on vaja see ehitada, kas või selleks, et materjale tuua või kuskile autot panna. Otsustasime, et laseme selle koorma siis kohe sinna panna, kuhu hiljem sissesõit tuleb. Isa lasi sealt võsa maha, vedasime juba oksad ära ja jõudsime siis järelduseni, et mõistlik oleks ühekorraga see sissesõit ka ära teha, kui juba niikuinii killustiku toomiseks läheb. Karjääri-Pärt aga ütles, et meil tuleks pinnas kopaga alt ära koorida, enne kui killustik peale valada.
Mis siis ikka - jälle naabrimehe ukse taha ja küsima, millisele seinale see kopamehe number kirjutatud on. Saime numbri, kopamees ei võtnud telefoni, aga selgus, et ta pidada elama lausa meie tänava alguses. Läksime siis kopamehele värava taha, ta niitis või lõikas midagi ja kui korraks vaikseks jäi, proovisime jälle helistada - nüüd siis edukalt. Kopamees tuli suspedes värava peale, rääkisime talle jutu ära ja ta tuli siis kohe vaatama ka. Vaatas-vaatas, siis vaatas kella ja arvas, et no valget aega on veel päris mitu tundi, ta läheb toob naise töölt ära, siis paneb ekskavaatorile masuuti ja teeb kohe ära. Ja Karjääri-Pärt ütles, et pole probleemi, laupäeval hakkab siis veoauto meie krundi vahet vurama ja killustikku tooma. Nii 6 kastitäit. Üks kastitäis on 15 tonni. 90 tonni killustikku!
Esimesed katsejaama peenrad on ka valmis. Põhuga, adruga, kõrged ja madalad. Muidu on tore, aga loodus on meil seal ikka metsik. Nii metsik, et pistis kõigepealt kinni aprilli alguses istutatud siniliiliad ja roosad sinililled (sündmuskohas vedeles ainult veidi õiepuru). Seejärel asus ta värskelt istutatud maasikate kallale, närides neil lehed ära ja kiskudes mõned lausa juurtega välja. Emma kinkis mulle emadepäevaks potiroosi, mille taimed me aeda istutasime - neil söödi kõigepealt õied ära, siis lehed ja viimaks kisti üks taim ka juurtega välja. Süüdlasi oleme ka näinud - igavesti prisket metskitse ja metsjänest. Õde arvas, et see metskits on gurmaan, alati uute maitsete jahil. Ühel naabril sõi ta samuti siniliiliad ära, teisel pani tulbiõied nahka. Viljapuid pole ilmselt mõtet enne istutadagi kui aed ümber.
* Nimi muudetud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar