Ja veel sõnu, mida mitte unustada:

"Naatan Haamer" sarjast "Meie vaimulikud"

Kui tekivad konfliktid, ei pea neid kartma - neid kardetakse siis, kui nendega ei osata midagi peale hakata. Kuid konflikt võib olla muutuse innustaja, algataja, see saab seda teostada juhul, kui me oma emotsiooni oleme alla lasknud, see on maha käinud. Me peame siis teema juurde tagasi tulema, et seda lõpetada: kas siis on vaja midagi ära öelda, kokku võtta või selgitada või teist kuulata ja püüda temast aru saada. Või siis selleks, et jõuda aruaamisele, et jätame asja sinnapaika, tõmbame kriipsu alla - anna mulle andeks, ma annan sulle andeks. Lisaks tuleb kokkulepe, kas me ka edasi oleme sõbrad. Just see, et suudan teisele ilma piinlikkuseta, ilma vihata rahulikult silma vaadata ja pinge on kadunud. Et ma ei pea ootama, et kõik lahtuks ära ja siis me saaksime "asjalikult" asju edasi ajada. See on jama, sellest ei tule kunagi midagi asjalikku, sest siis jääb kõik see, mis on öeldud, klaarimata, kõik, mis on tehtud, jääb õhku rippuma, ja isegi kui me unustame, siis järgmise tüli ajal kaevame selle jälle välja. Me ütleme küll, et unustame, aga ei unusta ju - kui see on klaarimata, siis me ei saa unustada. See on nagu seljakott, mida veame kogu aeg seljas ja lisame sinna pidevalt midagi."

Ja

"Kui on tüli, siis see on koht, kus selgineb midagi ja sellest saab midagi õppida. Kui jätta tüli sinnapaika ehk tülitseda ära ja püüda see siis unustada, siis lastakse tüli lihtsalt raisku: ma ei õpi mitte midagi, ei tee järeldusi ega saa tihtipeale isegi aru, millest tüli algas.

Kui tüli tuleb, siis on sellel mingi sõnum meile. See vajab lõpuni uurimist - mida tüli tahab meile öelda? Mismoodi ta tahab mind mõjutada ja kasvatada? Millist tarkust on tülil mulle jagada?

Nii et tülil ei tohi raisku minna lasta ega tohi unustada, et tülitseda tuleb lõpuni. See tähendab, et mitte kakelda lõpuni, vaid just tülitseda: tuleb kuulata ennast, väljendada ennast ja teha end teisele arusaadavaks ning kuulata ka teist ja jälgida, et teine minust aru saaks.

Ei piisa sellest, et me ainult vahetame ägedaid sõnu. Kui me oleme maha rahunenud, siis me peame tüli juurde tagasi tulema, kuulama teist ja selgitama oma seisukohti. Tuleb püüda mõista nii ennast kui ka teist ja olukorra tekkemehhanisme. See tähendab, et ma tõesti asun siis ka kuulama. Olen valmis kõrvale panema selle, et "mul on versioon ja see on ainuõige". Oma ainuõige versiooniga tüli loomulikult ei lahenda. Siis ei ole võimalust muutuseks, selleks ei ole ruumi. Muutuseks jääb ruum siis, kui olen valmis oma versiooni ajutiselt kõrvale panema ja püüan aru saada sellest, mida teine öelda tahab."