Kergelt valusa hüppeliigesega jooksma minemine mõttega, et küll see joostes üle läheb, on HALB mõte. Viimase kilomeetri lonkasin, eile sain edasi vaid tibusammudega ja kogu guugeldatud füsioteraapiast hoolimata ei pääse veel vist mitu päeva rajale.

Eile käisin Tallinnas koolitamas. Täitunud on kuus väga aktiivset koja-aastat ning käes on täpselt paras aeg, et otsad kokku tõmmata ja teatepulk noorematele üle anda - niisiis oli eile mu viimane koolitus organisatsiooni ametliku koolitajana. Tundsin, et ongi täpselt õige aeg: meie ametlikud koolitused on etteantud sisuga ja mul on raske sama juttu palju kordi järjest rääkida. Mäletan, et esimesed korrad olid huvitavad, sest lisasin ettenähtud sisule omalt poolt juurde, ent nüüdseks olen isegi seda lisatut liiga palju kordi jutustanud... Huvitav, kuidas profikoolitajad seda viitsivad?

Kogu sellel koolituspäeval oli väike nostalgiamaik man: varahommikune tõusmine, sobiva riietuse valimine, varahommikuses pimeduses bussi peale lippamine lonkamine (vt esimest lõiku), õhtul pärast koolitust bussijaama R-Kioskist õhtusöögi valimine, film ja õhtupimeduses mööda mereäärset teed koju. Eelmisel paaril aastal teadsin R-Kioski valmistoidukülmiku sisu peast.. Nüüd on jäänud veel vaid üks koosolek juhatuse liikmena ja siis saabki joone alla tõmmata. Uued seiklused ootavad!