Nädalavahetusel oli aktsiainvestorite koolituspäev. See on küll vist võimalik ainult Eestis, et kolme suure panga tegevjuhid viitsivad laupäeval kuskile koolitusele tulla ja lasta end paneelis küsimustega pommitada. Põhiteemaks oli muidugi kevad ja mis sellele järgnes. Näiteks otsustasid pangad kevadel väga kiirelt paindlikuks muutuda ja kõigile vajajatele maksepuhkust anda, et nii firmadel kui ka eraisikutel oleks aega uue olukorraga kohaneda. Kokkuvõttes lõpetasid nii era- kui ka äririndel väga paljud maksepuhkuse juba suve hakul ning majandus toimib üsna normaalselt edasi - turismisektor on küll valdavalt koju saadetud, kuid nende osakaal majandusest on vaid 5%. Oma tuttavate ettevõtjate ringist tean, et paremini lähebki praegu neil, kes kevadel valisid jäikuse asemel paindlikkuse ja kohanemise, tulles näiteks üürileandjana hinnas vastu - need, kes seda ei teinud, on suuresti üürnikest ilma jäänud.

Uue asjana avastasin enda jaoks Arenguseire Keskuse. Nad mudeldavad ja arvutavad riigikogu jaoks igasuguseid Eesti tulevikustsenaariume, jälgivad trende jms. Meile tutvustati see kord Eesti pensionisüsteemi võimalikke tulevikustsenaariume ja paraku kinnitas see väga üheselt mu aastatega kujunenud veendumust - ainuke viis Eestis stabiilset pensionipõlve nautida on see endale ise tekitada, olgu siis ettevõtlusega tegeldes, investeerides või ideaalis mõlemat tehes. Ma numbreid üles ei kirjutanud, aga mälu järgi jäi võimalik tulevane pension kõigi stsenaariumite korral vahemikku 25-40% palgast - ja Eesti netoasendusmäär (ehk siis tulevane pension protsendina praegusest palgast) on Euroopa Liidu madalaim. Riiklikke lahendusi ma ei oska pakkuda (eriti praeguses poliitilises olukorras ja meelsuses), aga iga täiskasvanud eestlane võiks vähemalt korra teha oma peas arvutuse: kuidas oleks elada, kui saaksin oma praegusest sissetulekust ainult 25-40% ...