2017

Selle aasta heliriba:

Jõulud olid sellised mõnusad rahulikud - vahelduseks toimus pere jõulupidu Tallinnas, nii et üle mitme aasta võisin paaripäevase keetmise-küpsetamise ja hilisema nõudepesu asemel lihtsalt koogi teha ja pere jõuluõhtul logeleda. Haapsalus vedelesime, tegime süüa kord päevas ja vaatasime lõpuks ometi korraga järjest ära kõik "Kääbiku" ja siis "Sõrmuste isanda" filmid - kuna vahepeal käis külalisi või käisime lihtsalt väljas jalutamas, kulus selleks kokkuvõttes kolm päeva :) Emma ja Mari tegid kahekesi piparkooke, nii et isegi sellest tööst "pääsesin". Möödunud kiiret ja saabuvat veel kiiremat aastat arvestades oli selline jõulupuhkus väga teretulnud.

Avalugu kannab mind tagasi Mongooliasse: Gobi kõrbe ja jurtadesse. Läksime enne Ulaanbaataris toimunud konverentsi sõpradega kuueks päevaks kõrbesse. Kolm sõpra olid Saksamaalt ja üks Hollandist. Need kuus päeva olime mobiililevita, magasime inimtühjades paikades telgis või lahkete nomaadide juures jurtas, teed nägime ainult esimesel ja viimasel päeval. Mäletan jurta laes olevast õhuavast paistvaid tähti, tuule laulu, kaljulõhes kajavat käo kukkumist ja üüratu vabaduse tunnet, mis tekib, kui silmapiirini pole näha ainsatki märki inimestest või inimasustusest, küll aga kappab mööda suur hobusekari - ja ühelgi hobusel pole kiipi kõrvas või paela kaelas, neil pole tarandikke või elektrikarjuseid. Mongoolia jäi kummitama ja tagasi kutsuma...

Borneo vihmamets - see oli nagu jalutuskäik meditatiivses maailmas, kus laulavad kõikvõimalikud tundmatud linnud, kostab puulatvades mööduvate eri ahviliikide hõikeid, igal pool on kuulda ja tunda vett (mäe seest välja nõrguvad allikad, puulehtedelt tilkuv hommikuse vihma vesi, mõõnale taanduv ookean), aeg-ajalt potsatab kuskil puu otsast alla kookospähkel või metsik durian. Kuna see oli rangelt kaitstav rahvuspargi ala, kus püsiv inimasustus puudub, igasugune küttimine on rangelt keelatud ja ainsad ehitised on rahvuspargi keskus ning seda ümbritsevad bangalod, liikusid metsloomad julgelt ringi saare tõeliste peremeestena. Nii nägime praktiliselt kõiki loomi, kes selles Borneo osas liiguvad, sealhulgas ninaahve, kes muidu pidid väga omaette hoidma. Habesead tuiasid meie ümber, nagu oleksime me nende jaoks nähtamatud, ja leherägastikust seirasid meid unisel pilgul kõiksugu põõsamaod. 

Singapur - tõeline üllatus. Esialgu läksin sinna ainult seepärast, et üks jaapanlasest sõber elab praegu seal, me polnud kaua aega näinud ja Singapur oli üks võimalikest vahepeatustest Malaisiasse lendamisel. Suurt rahvastikutihedust arvestades ootasin Singapurist kaost, räpasust, lärmi ja probleeme turvalisusega. Oli see vast üllatus! See on nagu mingi utoopia: lennujaamast võib rahus suvalise takso võtta ja taksosõidu hind käib täpselt taksomeetri järgi (kusjuures taksojuht ei ürita "linnatuuri" teha ega mingit eritariifi peale väänata), kraanivesi on joodav ja maitseb suurepäraselt, tänavad on turvalised ja puhtad, metrood läigivad puhtusest (nii rongid kui ka jaamad)... Ma arvan, et elada ma seal ei tahaks, minu jaoks on see linn liiga suur, loodust on liiga vähe ja majad on liiga kõrged, kuid aeg-ajalt külla läheks sinna edaspidigi.

Brüssel, Europarlament ja Kaja Kallas: olin nädal aega ühe JCI projekti raames tutvumas Euroopa Parlamendi tööga ja töövarjuks Kaja Kallasele. Europarlament: kohutav koht. See maja on nagu kosmoselaev, kus väga kiiresti hakkab kaduma seos reaalse maailmaga. Nähes seestpoolt, kuidas seal asjad käivad, sain kinnitust senisele arusaamale, et see pole koht, kus kunagi töötada tahaks. Ühtlasi sain palju parema ülevaate sellest, kuidas käib meid kõiki mõjutavate otsuste tegemine, kuidas töötab lobimasin ja kui kaugel on Europarlamendi enda praktiline elukorraldus nendest euroopalikest väärtustest, mida nad sõnades allapoole kuulutavad. Plusspunktid lähevad aga Kaja Kallasele, kes avaldas mulle tõsiselt muljet - nii inimese kui ka poliitikuna. Ma arvan, et Kaja on parim asi, millega vana Kallas oma elus hakkama saanud on!

Vevey ja Genfi järve kallas: Šveits pole kunagi mu reisiradaril olnud, tundudes ebamõistlikult kalli ja steriilse sihtkohana. Kallis ja steriilne on see tõepoolest, ent Genfi järve kallas on Vevey poolel lihtsalt imeline! Kuna mul oli Baselis üks konverents ja Jose täditütre pere elas parasjagu Veveys, läksime Šveitsi perega ja peatusime natuke aega pere juures. See koht on nii ilus, et kui mul oleks raha nagu trollil, võiks seal natuke aega elada lihtsalt selleks, et igal hommikul seda vaadet imetleda!

Nutirevolutsioon Amsterdamis: käisin viimati Amsterdamis vist umbes 10 aasta eest ja loomulikult käisin uudishimust vaatamas ka kuulsat punaste laternate tänavat, kus tol ajal tüdrukud akende peal tantsisid. See kord käisime ka ühel õhtul sealt teiste eestlastega läbi. Ja... tüdrukud istuvad nüüd lösakil akna taga puki otsas ja vahivad igavledes telefonist Facebooki ning Instagrami.

Island: purskav geiser avaldas Emmale sellist muljet, et läbilõikavast tuulest ja külmast hoolimata läks ta seda ikka uuesti ja uuesti vaatama. Reykjaviki lennujaama lastenurgas aga oli selline atraktsioon, kus lapsed said ronida trollieide supipotti.. 

2018 on uutest maadest ootamas Jaapan (kaks korda: Kagoshima ja hiljem Himeji), USA (Miami), Benin (pidin kaardilt vaatama, kus see üldse asub) ja Luxembourg. Juba tuttavatest kohtadest: Belgia, Horvaatia, Läti, Leedu, India, Rootsi, Mehhiko. Ilmselt tuleb paar korda käia Soomes ja selliseid kiirsutsakaid võib veelgi tulla.