7/20/2014

Meil on ka nüüd siis esimest korda ehtne naabrimutt. Esimestel ülikooliaastatel üürikate vahel rännates tuli ka muidugi igasuguseid naabreid ette.. päris esimeses kohas olid näiteks kahes naaberkorteris ehtsad hullud. Üks jooksis vahel kirvega ringi ja pärast ta pere pidi jälle aknaid klaasima, teine sadas ükskord mul uksest sisse ja hakkas oma vanu riideid mulle esikusse tassima, kuni kahe laadungi vahel ta varanduse kähku uksest välja sain ja keti ette. Järgmises kohas oli jälle üle koridori salaviina müügipunkt, mida pidas keerulises ja kirglises suhtes olev temperamentsemast rahvusest paarike.

Vinguvaid naabreid aga pole olnud, või pole nad vähemalt minu kuuldes vingunud. Nüüd siis on: hommikul oli meil magamistoa rõduuks lahti ja tahtmatult oli kõik kuulda, mida naabritest vanapaar rõdul istudes rääkis. Naabrinaisel oli vist kehv hommik, sest tasapisi võttis ta kõik naabrid, majarahva ja üldse igasugused asjad läbi.. küll lapsed sõidavad jalgratastega, huligaanid sellised, jne. Vanapapi ainult mühatas vahepeal vastuseks "jajah" või "muidugi". Siis aga jäid provvale tomatid ette, mis mul rõdukastis kasvavad! Et küll tomatitaimed on ikka koledad ja kes on üldse loa andnud rõdukastides tomateid kasvatada ja selline isetegevus ja... Mul on kusjuures väga selgelt see päev meeles, kui ma need istutasin - siis olid mõlemad naabrid ka rõdul, puhusime nendega veel juttu ja nad andsid soovitusi, kuidas tomatitaimed paremini panna. Provva kaasa arvatud! Mul läks hing täis, läksin välja ütlesin, et vabandage, tahtmatult kuulsin pealt ja ma tõesti ei teadnud, et ei tohi tomateid kasti istutada. Et need taimed on nüüd juba mitu kuud rahus kasvanud, oleks võinud siis kohe istutamise ajal midagi öelda või vähemalt tulla uksele koputada - oleme ju naabrid - ja niimoodi normaalselt inimeste moodi seda asja rääkida. Provval oli vist eriti halb päev, sest ta istus edasi seljaga minu poole ja ajas oma jura edasi, et ikka nii kole ja tema kohe lõikab need taimed maha. Pakkusin, et lõikan siis parem ise, aga papil sai nüüd ka vist küllalt, ta ütles, et keegi ei lõika midagi, las need taimed olla rahus ja ei häiri need kedagi. Nii siis praegu jäi, aga ma ei teagi nüüd, kuidas seda asja võtta.. kas peaks provvale kommikarbi viima ja paluma vabandust tema esteetilise rahu häirimise eest, ignoreerima või mis.. naabripapi tundub muidu selline rahulik ja mõistlik, võib-olla kuskil koridori nurga taga kokku sattudes küsin, mida teha.

2 kommentaari:

m ütles ...

Mul on teooria, et igal inimesel on selline loomulik probleemide otsimise vajadus küljes, mis iseenesest igati mõistlik, muidu saab tegevus otsa. Aga osadel on see ülekäte kasvanud ja kuna leitud "probleeme" lahendada ei saa, siis jääb üle ainult vinguda.

Anni ütles ...

Jah! Ma vahel enda puhul märkan ka, et kui kohustusi ja tegemist liiga väheks jääb, hakkab kohe silma jääma, mis asjad kõik ümberringi valesti on ja kuidas teised peaksid elama :) See nädal läks Arto ja Catiaga naljaga jutuks, et kui ma kunagi hakkaks eneseabiloenguid pidama, oleks selle nimi tingimata "How YOU should live your life".