...

Pakin Tartus kokku kümmet aastat elu ja taustaks laulab Calamaro kähedal häälel tangot... Nostalgias (Carlos Gardel) tundub selleks veel eriti hästi sobivat. Mitte otsesõnu, aga meeleolult: "nukrast üksildusest näen pudenemas oma nooruse surnud roose". 10 aastat ... Kuigi päris märgatav osa sellest möödus teistes riikides rännates või elades, oli Tiigi kodu alati kodusadam.. või täpsemalt "koduraamatukogu", pesa mu paarile tuhandele raamatule (mis muidugi nüüd, kolimise ajal enam nii hea mõttena ei tundu). Korter jääb mulle muidugi alles, vähemalt seniks, kuni oleme Haapsalu prooviaasta ära elanud ja otsustanud, kas jääme sinna pikemalt. Aga ikkagi.. Nii palju mälestusi- koosviibimisi, teeliitreid, küünlaid, õppimist, unistusi, pettumusi, plaane ja plaanimuutusi, lugusid - suur ja oluline osa mu elust ja minust endast. Ja isegi kui me hiljem Tartusse tagasi peaks kolima, ei ole see enam sama. Nagu minagi.