Oleme jätkuvalt Rhodosest vaimustuses. Ilm on nüüd natuke jahedamaks läinud (täna oli hästi tuuline ja 17 kraadi), aga ikka on väga ilus. Iga kord välja minnes püüame mõne uue koha leida ja selleks ei pea üldse vaeva nägema, siin on nii palju põnevaid parke, iidseid varemeid, ilusaid vanu maju, ühele priskele ratsanikule (või kahele kõhnale rolleripoisile) parajaid tänavaid, vaateid merele ja Türgile ja Symi saarele.. Toiduainetest oleme samuti ikka veel pöördes. Siin on NIII hea loomaliha (ka hakklihana!). Päris hakkliha. Selline, mille tegemiseks võetakse üks hea lihatükk, LIHAtükk (mitte lihaJÄÄKE ja soja) ning lastakse see läbi hakklihamasina, kogu kunst. Kilo maksab 4.90. Liha maitse, lõhn ja värv erineb nii palju Eesti omast, et ei teagi, mis me pärast kodus peale hakkame.. kogu aeg ei jõua ju lihaveist ka osta.

Granaatõunahooaeg on täies hoos, siin on neid kaht sorti - ühe seemned on päris heledad, natuke nagu merevaigukarva, teisel jälle nagu mustjad rubiinid, hästi tumeda ja intensiivse mahlaga. Hurmaahooaeg on ka veel, need ripuvad igal pool puude otsas, müüakse tavaliselt veel poolkõvana, et kodus järelvalmida lasta. 

Uus leid on jäätised, mida siin pagari- ja kondiitriärides lahtiselt müüakse. Ostsime vaniljejäätist näiteks - ja see maitseb täpselt nagu isa tehtud vahukoorejäätis ning lisaks on see mustatäpiline ehtsatest vaniljeseemnetest. Mõned korrad oleme ka erinevaid väikseid šokolaadikooke proovinud. Ütleme nii, et.. küll on hea, et Tartus selliseid kooke kuskil igapäevaselt ei müüda, muidu saaks minustki koogisõltlane. Siis on veel igasugused kohalikud Türgi/Araabia sorti maiustused filotaignast, meest ja pähklitest, aga need on õnneks minu maitsele liiga magusad. Väga head on seesamiseemnetest, kohalikest mandlitest või pistaatsiapähklitest ja meest tahvlikesed. Vahepeal ostame ja valmistame mereande ka, põhikraam on siin ikka kaheksajalad, kalmaarid ja suured krevetid. Kalad ka, aga neid on nii palju erinevaid, et veel pole julgenud osta (ei tea, kuidas üht või teist kala valmistada). Kalamehed üldjuhul numbritest rohkem inglise keelt ei valda. 

Ühel päeval käisime postkontorist pakki saatmas. PEApostkontorist. Suur uhke itaallaste ehitatud hoone, jättis väljast soliidse mulje. Astusime sisse, ukse kõrval oli numbriautomaat, automaadi kohal silt, millest paistis, et numbri võtmine on kohustuslik. Langetasime pilgu automaadini - see oli paberi ja teibiga lihtsalt kinni mätsitud ja midagi peale kritseldatud. Tundus, et see pidi tähendama "Ei tööta". Astusime siis sisse, mõeldes, et ees ootab tohutu teenindussaal. Hah - mõned üksikud letid, millest üldse töötas ainult üks, teise leti taga istus küll üks mees, kuid ta luges lehte ja letil oli silt, mis ilmselt tähendas, et see praegu ei tööta. Suur osa ruumi sisustusest kuulus klaasvitriinidele, kus olid asjad, mida peapostkontor müüb: paar marki ja mitu vitriinitäit ikoone.. Lähenesin viisakalt töötavale letile ja küsisin näitsikutelt, kas inglise keeles saab asju ajada. Öeldi, et saab küll ja mida ma tahan? Seletasin, et soovin pakki saata. Näitsik viskas: "Minge pakiosakonda!" ja kõik. Kuskil polnud ühtegi silti või muid vihjeid, kuidas pakiosakonda saada. Tahtsin küsida, aga näitsikud olid juba nii kanges jutuhoos, et andsin alla ja läksin ise otsima. Leidsimegi selle pärast väikest ekslemist (läbi mingite uste ja sisehoovi). Kell oli kaks pärastlõunal, kuid muretu papi pakiosakonnas ütles rõõmsalt, et ta hakkab tööd lõpetama. Et ta aga oli nii lahke, siis oli ta nõus meie pärast natuke oma tööpäeva pikendama. (ütlen veel kord, et olime PEApostkontoris). Läpakas, mille Eestisse remonti saatsime, pakiti hoolikalt ära - nimelt kahe pappkasti, mis küll ei olnud parajad, aga tehti parajaks (lihtsalt rebides ja surudes, kuni vaene arvuti sinna kastijäänuste sisse pidama jäi). Ja siis tõmmati see korralikult mitmes kihis mäkaiveri teibiga üle. Papi ütles rõõmsalt, et nüüd on see küll korralikult pakitud :) Eks tal vist õigus ole. Iseasi, kuidas nad Ordis selle paki lahti saavad või mis näo nad teevad, kui see kohale jõuab?