No mis meil siin on .. aias paistavad apelsinidest lookas puud, sõrestikke mööda hargnevad viinapuud, uhked oliivipuud, bugenvillead, palmid.. Täna on pilvine ja tuuline, aga isegi läbi pilvede on siin rohkem valgust. Valgus on.. valgem. Öösel oli küll külmavõitu, käisime tekke juurde küsimas ja elukohaks otsime praegu sellist paigakest, kus kindlasti küte sees oleks.

Ateena lennujaamani nautisime põhjamaist ja Saksa täpsust (Lufthansa), aga Ateenas oli juba tunda, et oleme jõudnud lõunasse, kus asju korraldatakse nii, nagu juhtub. Näiteks pidime uuesti läbi turvakontrolli minema, turvakontrollis keegi inglise keelt ei osanud, aga kõik rääkisid meiega vahetpidamata. Kreeka keeles muidugi, ja sellise näoga, et iga normaalne inimene peaks ju kreeka keelt oskama. Kõik naissoost inimesed üritasid igal võimalusel Emmat katsuda - kätt patsutada või jalast sikutada. Kui lennukile minek oli, siis kõik panid, küünarnukid laiali, piletkontrollist läbi ja meie koos ülejäänud lapsevanematega ootasime, kuni rahulikuks läks. Siis see lennukitäis kiirelt tormanud rahvast istus ja ootas seal, kuni me kõik oma kärusid kokku panime. Maha tulles sama - kõik tormasid nagu hullunud lehmakari väljapääsu suunas. Kui me lõpuks siis välja saime, istus kogu see lennukitäis bussis ja pidi sealt kannatlikult vaatama, kuni me oma käru kätte saime ja selle sõidukorda seadsime.
Rhodose lennujaamas läksime välja taksot võtma, kohe kogunes taksojuhtide nõukogu meie ümber, juba topiti meie kohvrid ühte autosse, kui selgus, et kõik ei mahu sinna ära. Nõukogu otsustas kiirelt ümber, mind pandi Emmaga teise autosse istuma, laaditi kohvrid ümber ja sõit läks lahti. Taksojuht sõimas pidevalt kõiki teisi liiklejaid, kes suvalistest kohtadest ette keerased või keset tihedat liiklusvoogu otsustasid lihtsalt maanteel ümber keerata, ja seletas meile: "Ma sõidan aeglaselt sellepärast, et vaadata, ega politseid ees ei ole." (kuna pagasniku luuk oli veidi lahti, mis on siin keelatud) Poole tee peal selgus, et üks kohver oli jäänud teise autosse! Ohtralt kreekakeelseid, kuid universaalse intonatsiooniga väljendeid, ots ümber ja saime siis oma kohvri kuskilt poole tee pealt kätte.

Hotell, kus me praegu ööbime, on loomulikult perefirma - paps istub vastuvõtus ja ajab üldisi asju, poeg hoolitseb interneti eest ja teenindab hotelli poekeses, mamps ja muud naisterahvad koristavad ja peavad restorani.

Paljud asjad meenutavad Mehhikot: puuviljapoekesed kohaliku kraamiga, mereannirestoranid, taimestik, varemed ja arheoloogilised väljakaevamised igal pool, inimeste suhtumine, majad.. Ka paberimajandus, sarnaselt Mehhikoga on siin mobiilikaardi hankimiseks vaja kohalikku maksukoodi - kui seda pole, siis muid variante ei ole.