Täna hommikul otsustas Emma kell neli päeva alustada, nõudes loomulikult ka minu aktiivset osalust. Pidin temaga rääkima ja mängima; iga kord, kui hakkasin tukkuma jääma, käivitus kõva häiresignaal. Ühel hetkel langes ta pilk ka isale, kes häbitult magada julges. Kuigi ise ei oska veel kõhuli keerata ega midagi, tegutses Emma kohe väga sihikindlalt, tehes kõigepealt José suunas nõudlikke hääli ja togides siis teda jalgadega. Päriselt. Ise hakkas alles pead hoidma! Kui äratustegevus tulemusi andis, naeratas lapsuke ehtsat võidurõõmunaeratust. Hambutut. Samas vaimus läks kella kümneni välja, kui meil enam mingit lootust polnud uuesti uinuda.
Ja siis jäi Emma rahulolevalt magama, et väsitavast ööst välja puhata.

Kirjutasin selle üles, et kindlasti oleks meeles ta keskkooli- ja ülikooliaastatel laupäevahommikuti kell kuus helistada ja küsida, kuidas läheb!